Kaupo Lepasepp Partner kaupo.lepasepp@sorainen.com
	Mihkel Miidla Vandeadvokaat mihkel.miidla@sorainen.com

25. oktoobril 2011 võtsid Euroopa Parlament ja Nõukogu vastu määruse nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele¹ (“määrus”). Määruses sätestatakse täiendavad nõuded toiduainete märgistamisele ning see jõustub alates 2014. a. lõpust kõikide Euroopa Liidus (ELis) tegutsevate toidukäitlejate (nii toiduainete tootjate kui ka müüjate) ning toiduainete ELi importijate suhtes.

Määrusega liidetakse ja täiendatakse kahte toiduainete märgistamise valdkonda: üldised märgistusnõuded ja toitumisalase teabe esitamine. Määruse koostamisel võeti arvesse toiduturu arengut ning Euroopa Komisjoni („komisjon“) seatud eesmärki kaitsta tarbijaid ja vähendada rasvumist. Selgelt eristatakse millised toidualase teabe elemendid on kohustuslikud ja millised mitte, ning kehtestatakse uued toiduainete märgistamise nõuded, et märgistus oleks tarbija jaoks selge ja arusaadav ning võimaldaks langetada teadlikke otsuseid.

Määrus kehtib kõikide toidukäitlejate sellistele tegevustele, mis on seotud toidualase teabe esitamisega tarbijatele. Määrus kohaldub kõikidele lõpptarbijatele mõeldud toitude suhtes, sealhulgas toitlustusettevõtete poolt tarnitava toidu ja toitlustusettevõtetele tarnimiseks ette nähtud toidu suhtes.

Toidualase teabe esitamise eest vastutab toidukäitleja, kelle nime või ärinime all toitu turustatakse, või kui nimetatud käitleja ei ole asutatud ELis, siis vastutab toidualase teabe esitamise eest toidu ELi turule importija.

Määruse eesmärgiks on tagada, et toiduained oleksid varustatud selge ja kõikehõlmavama teabega ning tarbijad saaksid selle põhjal teha toiduainete kohta teadlikke valikuid. Määrus mõjutab oluliselt toiduainete tootjate ja müüjate tegevust, sest tõenäoliselt tuleb teha suuri muudatusi pakendite kujunduses ning toidualase teabe sisus, mida avaldatakse kaugmüügi teel tarnitavat toitu reklaamivates kataloogides ja kodulehtedel. Lisaks ELis tegutsevatele toidukäitlejatele mõjutab määrus oluliselt ka importijaid, sest ka imporditavad toiduained peavad olema märgistatud kooskõlas määrusega. Seetõttu peavad kõik toiduainete vahendamises osalevad ettevõtjad (tootjad, müüjad, pakendajad ja restoranid) määruse nõudeid aegsasti arvesse võtma ning viima oma lepingud, menüüd ja muu tegevuse määrusega kooskõlla.

Määrusega kehtestatakse mitmed uued nõuded, millest olulisemad on:

• Kohustuslike andmete loetelu – toiduainete märgistamine kohustuslike andmetega nagu näiteks toiduaine nimetus, koostisainete loetelu, allergiat põhjustada võivad koostisained, toitumisalane teave.
• Päritoluriik või lähtekoht – selline teave on kohustuslik teatud liiki liha puhul (värske, jahutatud või külmutatud sea-, lamba-, kitse- ja linnuliha), kui selle märkimata jätmine võib tarbijaid toidu tegeliku päritoluriigi või lähtekoha määramisel eksitada, eriti kui toidule lisatud teave või märgistus tervikuna viitaks muidu sellele, et toidul on teine päritoluriik või lähtekoht. Toidu põhiliste koostisosade lähtekoht peab olema märgitud, kui see erineb valmistoote valmistamise kohast. Komisjon esitab kahe aasta jooksul määruse jõustumisest Euroopa Parlamendile ja Nõukogule aruande, milles käsitletakse päritoluriigi või lähtekoha kohustuslikku märkimist muude toiduainete puhul (näiteks piim, ühest koostisosast koosnevad toidud või koostisosad, mis moodustavad toidus rohkem kui 50%).
• Oluliste toitainete märkimise kohustus – kehtib enamiku toiduainete ning kõigi müügipakendis toitude puhul. Olulised toitained tuleb märkida pakendi põhivaateväljale, s.t. esiküljele. Lihtsustatud teabe esitamine pakendil on vabatahtlik. Kohustuslik toitumisalane teave peab näitama energiasisaldust ning rasvade, küllastunud rasvhapete, süsivesikute, suhkrute, valkude ja soola sisaldust 100g, 100 ml või portsjoni kohta. Teatud toodete puhul võib nimetatud teabe märkimine olla vabatahtlik. Teave tuleb märkida ühes kohas, s.t. see ei tohi paikneda pakendi erinevatele külgedele laiali jaotatuna. See nõue ei kehti juhul, kui toitu müüakse lõpptarbijale või toitlustusettevõtetele müügipakendisse pakendamata kujul või kui toit pakitakse tarbija soovil müügikohas või kui see pakitakse müügikohas müügipakendisse vahetult müügiks.
• Kindla suurusega kiri – enamikule toiduainetele (v.a. müügipakendisse pakendamata toiduainetele) peavad kohustuslikud andmed olema märgitud kirjas, mille minimaalne suurus on määruses sätestatud. Kirja suurus sõltub märgistusala suurusest ning see peab olema piisavalt suur, et teave oleks loetav.
• Teatavate allergiat või talumatust tekitavate ainete ja toodete märgistamine – selliste ainete sisaldus tuleb märkida kõikidele toiduainetele (sõltumata sellest, kas on tegemist müügipakendisse pakendatud või pakendamata toiduainetega). Müügipakendisse pakendatud toodete puhul tuleb koostisosade loetelus rõhutatult välja tuua allergiat tekitavad ained ja tooted. Samuti tuleb sellised ained märkida müügipakendisse pakendamata toiduainetele, näiteks restoranides müüdavale toidule. Määruse II lisas on esitatud allergiat või talumatust tekitavate ainete (muuhulgas näiteks munad, maapähkel, seller, piim ja sinep) loetelu. Kui selliseid koostisosi või abiaineid kasutatakse toidu tootmisel või valmistamisel või kui valmistoode neid sisaldab, on vastavate andmete märkimine kohustuslik. Määruses ei ole siiski sätestatud kindlat korda, kuidas sellist teavet lõpptarbijale peab edastama; näiteks restoranidel on võimalik märkida selline teave menüüsse.
• Kaugmüügile kohalduvad nõuded – kaugsidevahendite, näiteks veebilehtede või kataloogide, kaudu müüdava toidu puhul peab asjakohane kohustuslik toidualane teave olema kättesaadav enne ostu tegemist. Teave peab olema nähtav kaugmüüki toetavates materjalides või tuleb esitada muude sobivate vahendite abil. Kui kasutatakse muid sobivaid vahendeid, esitab toidukäitleja kohustusliku toidualase teabe tarbijatele lisatasuta.
• Muu oluline teave – kõrge kofeiinisisaldusega jookidele tuleb täiendavalt märkida, et toode ei ole soovitatav lastele, rasedatele ega rinnaga toitvatele naistele, ning kofeiinisisaldus tuleb selgelt märkida. Lihatoodete puhul, mida müüakse jaotustüki, kondiga praetüki, lõigu, portsjoni või rümba kujul, tuleb toidu nimetuses märkida lisatud vee sisaldus, kui lisatud vesi moodustab rohkem kui 5% lõpptoote kaalust. Samad eeskirjad kehtivad ka kalatoodete puhul.  Samuti tuleb ära märkida tootes kasutatud taimsed õlid, näiteks palmiõli. Määruses on sätestatud võimalus märkida alkohoolsete jookide koostise puhul piiratud hulk toitaineid. Siiski näeb määrus ette, et komisjon peab 13. detsembriks 2014 koostama aruande selle kohta, kas jookide puhul, mille etanoolisisaldus on üle 1,2 mahuprotsendi on koostisosade ja toiteväärtuse märkimine kohustuslik või mitte.

Määrust saab lugeda siit. Määrus kohaldub alates 13. detsembrist 2014, välja arvatud toiteväärtuse märkimise nõuded, mis hakkavad kehtima alates 13. detsembrist 2016.

¹ Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 87/250/EMÜ, nõukogu direktiiv 90/496/EMÜ, komisjoni direktiiv 1999/10/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13/EÜ, komisjoni direktiivid 2002/67/EÜ ja 2008/5/EÜ ning komisjoni määrus (EÜ) nr 608/2004. OV L 304, lk 18-62.