Juhi õppetunnid: presidendikandidaat Allar Jõksi neli kuud peadpidi hakklihamasinas

21.07.2017

Allar Jõks
Partner, vandeadvokaat
Tel +372 6 400 967
saada e-mail

Aasta tagasi kandideeris Soraineni partner Allar Jõks Eesti presidendiks. Kui pingutav kampaania läbi oli saanud, pani Allar kirja, mida ta sellest kogemusest juhina õppis.  

Vabariigi presidendi valimised 2016 oli aasta suurim meelelahutusüritus Eestis. Kampaania testis erakondade tugevust ja ajakirjanduse haavatavust. Kandidaadid said demonstreerida oma joonistamisoskust, mälumänguri võimeid ja huumorisoont. 

Mida ma õppisin kampaania käigus nii enda, minu inimeste kui ka ühiskonna juhtimise kohta?

Ära kõhkle uue ees

Esiteks, ära kõhkle, kui on võimalus teha midagi erakordset ja uut. Alati leiab kümme põhjust "ei" ütlemiseks. Kuid aastate pärast ei meenutata sind mitte sellepärast, mida sa tegemata oled jätnud, vaid nende asjade kaudu, mida sa teinud oled. Naiivsus on ressurss - nii et unista julgelt.

Olen kogu aeg oma noori kolleege juhendanud vaimus, et tuleb elada nii, et kogu aeg oleks midagi võita või kaotada. Kuidas ma siis ise sellest kinni ei pea??? Mida oli siis minul kampaanias võita ja kaotada? Tahtsin Eesti poliitikasse sõltumatu kandidaadina tuua muutusi ja takistada poliitmaastiku kivistumist. Õnnestus.

Esiteks on meil poliitiliselt sõltumatu president ja teiseks eemaldati presidendivalimiste kaudsel mõjul võimult peaministripartei, kes oli 17 aastat vahetpidamata võimul olnud. Kuigi ma presidendiks ei saanud, võin kaotust pidada ka võiduks.

Kaotada võis kampaanias ka kõige olulisema, mis inimesel on - nime ja väärikuse. Sa võid kaotada pere, tervise, sõbrad. Kuid kui sa kaotad eneseväärikuse, oled sa kaotanud kõik. Tagantjärele vaadates alahindasin seda, kui kurnav võib olla nii mulle kui ka mu lähedastele pidev tähelepanu. Neli kuud igal hommikul lehti avades  ei teadnud ma, kas olen avalikkuse jaoks kangelane või lurjus. Absoluutselt igaüks võis ja pidas oluliseks midagi iga presidendikandidaadi kohta arvata. Kellel oli etteheiteid mu soengule, kellel kingadele, kelle arvates ei tohiks lihtsalt advokaat presidendiks saada.

Presidendikampaaniasse sisenemine ei erinenud palju sellest, kuidas turule tulla uue tulijana. Kõigepealt tegime turuanalüüsi - millised "kaubamärgid" juba turul on, mis on nende puudused ja tugevused ja millist kaupa ootab tarbija ehk valija. Seejärel otsustasime, milliste sõnumitega ja kus me tarbijate tähelepanu pärast hakkame võistlema.

Kampaania käigus selgus, et põhimõte aidata südamest oma kliente - mida me Sorainenis püüame teha - koosneb  universaalsetest reeglitest, mis aitavad nii äris, poliitikas kui ka pereelus.  

Kõige tähtsam on häälestus

Ma polnud varem poliitilises elus osalenud. Kuid kogemuse nappust kompenseeris kirg ja pühendumine. Kõik pidid mõistma, et ma ei tulnud nalja tegema, vaid võitma.

Räägime asjadest õigete nimedega

Neljakuulise kampaania jooksul tuli korduvalt teha otsuseid, mille vastuvõtmiseks ei olnud piisavalt taustateavet või aega. Puudus ka kvaliteedijuhtimise käsiraamat, millest juhinduda. Lähtusime sellest, et ka halb otsus on parem kui otsustamatus. Vabadus tähendab julgust otsuseid vastu võtta, isegi ekslikke. Kui midagi ebaõnnestus, ja seda juhtus tihti, siis oli meie tagasiside üksteisele otsekohene ja mitte ilustav.

Ära eelda midagi 

Eesti presidendi  valib 335-liikmeline valimiskogu, mis koosneb parlamendi ja kohaliku omavalitsuse volikogu saadikutest. Kõik 335 "klienti" olid Exceli tabelis märgitud vastavalt kas punase, kollase või rohelise värviga. Punased olid need, kes teadaolevalt mind ei toetanud, ja rohelised need, kes toetasid. Keskendusime tööle kollastega.

Ühel kohtumisel nn "punase kliendiga“, kui olin juba pool tundi käinud justkui kass ümber palava pudru, rabas ta mind küsimusega. "Allar, miks sa ei küsi, kas ma oma hääle sulle annan?“ Loomulikult sain ühe täiendava toetaja. Siit ka üks õppetund – ära eelda midagi, ära arva, et sa tead. Räägi inimestega ja ära karda saada eitavat vastust.

Jäta ego ukse taha

Kõige keerulisem oli sadadel kohtumistel jätta oma ego ukse taha. Kampaania alguses rõhusin sellele, milles olin tugev - sõltumatu põhiseaduse kaitsja. Kuid inimesed, kellega kohtusin, ei tahtnud kuulda minu heietusi kuulsusrikkast minevikust, vaid rääkida oma ootustest presidendile. Sõbrad, kelle arvates ma suudan isegi armastust avaldada läbi põhiseaduse paragrahvide, soovitasid rohkem teatraalsust ja vähem juriidikat.

Selleks, et avalikus meediapildis silma paista, pead vastanduma. Kui 17 aastat võimul olnud peaministripartei liidrid hakkasid mind avalikult varasema tegevuse tõttu ründama, tähendas see mulle, et ma ei ole oma elu mõttetult elanud. Samas pidin taltsutama oma ego ja mitte igaühega vaidlusesse astuma. Valisin neid, kes väärisid verbaalset vastulööki.   

Kohtle olemasolevaid kliente kui uusi

Kuna olime tugeva ajalise surve all, siis jäid tähelepanuta olemasolevad ja lojaalsed toetajad, kes Exceli tabelis olid märgitud rohelisena. Kogu aeg oli tunne, et nemad ei kao kuhugi. Kui aga üks toetaja läks üle konkurentide leeri, siis mõistsin, et olemasolevaid kliente tuleb kohelda nagu uusi kliente. Vastasel juhul muutuvad nad sinu endisteks klientideks.

See põhimõte kehtib ka lähisuhetes.

Enesearendamine on elukestev

Olen ennast pidanud heaks esinejaks. Kuid mu kampaaniameeskonna arvates olid paar esimest teledebatti totaalne läbikukkumine. Seetõttu tegime edaspidi teledebattide simulatsioone, kus mind tundide viisi pommitati kõige vastikumate küsimustega.  

Kõige stressirohkemad olidki avalikud debatid, sest kunagi ei olnud teada, millised on täpsed teemad ja küsimused. Selline tunne oli, nagu läheksin kohtuistungile, teadmata, millise kaasusega on üldse tegemist. Kes on Jaapani asevälisminister, millist välispoliitilist joont peaks Eesti ajama Burundis, kuidas võiks arendada geenitehnoloogiat?

Ühel hetkel mõistsin, et kui ajakirjanikud võivad küsida ükskõik mida, siis võin ka mina vastata ükskõik mida. Teisisõnu, kui sina ei kontrolli debatti, kontrollib debatt sind.

Enne iga teledebatti panime paika, millisel konkurendil lasta rääkida ja keda segada. Neid konkurente, kes oma kõnega end sisse rääkisid, julgustasin kõnelema. Kes aga avalikkust kõnetas, neid tuli ükskõik mis hinnaga pidurdada. Täpselt nagu kohtuistungil.

Millisel hetkel jätta teledebatis rünnakud? Saate alguses võimaldab see saavutada vastaskandidaadi austuse, kuid vaatajatele jäävad meelde saadete lõpud.

Jää iseendaks

Kampaania käigus tekib paratamatult niipalju arvajaid, kes kõik annavad soovitusi - lähedased, sõbrad, toetajad, tiimiliikmed. Tähtis on neid kuulata, aga siiski jääda iseendaks. Vastasel juhul võid väga kergesti ennast ära kaotada. Samuti ei tohi lasta ennast avaliku arvamuse uuringutest segada. Kuu aega enne valimispäeva oli mu reiting madal. Mul soovitati oluliselt muuta oma sõnumit, välimust ja hoiakut. Keeldusin. Siis kandis meedia mind praktiliselt maha.

Valimispäeva hommikul olid kõik päevalehed täis pealkirju, kus toodi välja kolm peafavoriiti ja mind peeti ilmselgeks autsaideriks.

Mõni tund hiljem võitsin valimiskogu esimese vooru. Teises voorus ei saanud kumbki meist absoluutset häälteenamust ja valimised läksid "uuele ringile". Oodati ka minu uut kandideerimist. Sõnastasin Facebookis oma edasise kampaaniaplaani ühe sõnaga - JÕXIT. Küsijatele selgitasin, et aeg on tagasi minna Soraineni büroosse tootvale tööle. Nii võita kui kaotada tuleb väärikalt.

Tee kirega

Mida raskem kampaanias oli, seda rohkem sundisin ennast tagant, sisendades endale: anna endast kõik, muidu võidki elu lõpuni endiseks õiguskantsleriks jääda. Ükskõik, mida sa ka ei teeks, tee seda kirega.

Öeldakse, et tööd tuleb teha niikaua ja nii hästi, et sa ei pea ennast enam kellelegi tutvustama. Tundub, et peale valimiskampaaniat ma justkui enam Eestis tööd tegema ei peaks. Õnneks tegutseb Sorainen aga ka väljaspool Eestit, nii et saan tööd edasi teha. Veel on vara Jõxitiks. 

Avaleht Väljaanded Õigusblogid


Otsige meie õigusblogide arhiivist