Rööpa-Jokkeri trammiliini valmimine pool aastat enne tähtaega ja tõenäoliselt ka plaanitust odavamalt näitab, et alliansi lepingumudeli võiks ka Eestis lõpuks kasutusse võtta, kirjutab advokaadibüroo Sorainen partner Paul Künnap.

Espoost on sel talvel saanud trammilinn. Valminud on Rööpa-Jokkeri (soome keeles kõlab see paremini) kiirtrammiliin, millega saab sõita ühest Helsingi otsast – Idakeskuse Tallinna väljakult – teisel pool Helsingit asuvasse tulevasse Talsinki tunneli Keeglineeme peatusse. Kokku 25-kilomeetrine liin läbib hulga planeerimise, projekteerimise ja ehitamise seisukohalt kõige keerulisemaid tiheasustusalasid. Võrdluseks: Tallinna arenduskavades juba 1970ndatest virvendanud Lasnamäele viiva kiirtrammiliini pikkuseks jääks ilmselt natuke vähem kui 10 kilomeetrit.

Uudis uuest trammilinnast on ju niisamagi tore, kuid põhjus, miks see projekt meile korda peaks minema, peitub selle läbiviimise viisis. Kui reisijad sügisel uue trammiga sõitma saavad hakata, on projekt valminud pea kuus kuud enne tähtaega ja tõenäoliselt ka eelarvest odavamalt. Hiiglasliku avaliku taristuprojekti kohta võiks seda lausa ennekuulmatuks pidada. Selliste projektide puhul oleme nii Eestis kui ka Soomes ju pigem harjunud kuulma, et plaanitust kulub mitu korda rohkem raha ja aega.

Võidame või kaotame koos

Asjaosalised ise leiavad, et kõige olulisem põhjus, mis sellise õnneliku “anomaalia” võimaldas, oli projekti teostamiseks kasutatud lepingumudel. Nimelt kasutati tavapäraste projekteerimis- ja ehituslepingute rägastiku asemel alliansi mudelit. Sellest mudelist on moka otsast räägitud ka Eestis ning mõnel Eesti ettevõtjal on allianssides osalemisest kogemusi – eelkõige Soomest –, kuid praktikas pole mudelit Eestis minu teada kasutatud.

Alliansi mõte on, et tellija, projekteerija ja ehituse töövõtjad ei moodusta mitte eraldi lepingulisi vastaspooli, vaid ühise projektimeeskonna, mis jagab ühiselt nii saavutatud võite kui ka riske. Küüniline vaade võiks olla, et see on lihtsalt roosa udu ja lõpuks keegi ikka tõmbab kelleltki teki pealt ära, kuid tegelikkus näitab, et mudeliga on saavutatud Soomes edu juba nii mõnegi projekti puhul.

Alliansi moodustamine nõuab tavapärasest lepingust rohkem ja teistsuguseid ettevalmistusi. Leping peab sisaldama tegevuspõhimõtteid, mis soodustavad koostööd, avatust ja usalduse ehitamist. Kommertstingimused peavad tagama, et teostuks põhimõte “kõik võidavad või kaotavad koos”. Lihtsustatult tähendab see, et seatakse hinnasiht, millest alla jäädes saavad alliansis osalejad omavahel säästu jagada ning ületades peavad osalejad valu oma marginaali arvel jagama.

Trammiprojektis oli mudel oluliselt keerulisem. Selles võeti lisaks hinnale arvesse ka tellija eesmärke liini opereerimise keskmise kiiruse, kvaliteedi, avaliku arvamuse, turvalisuse ja ehituseaegse liikluskorralduse sujuvuse ning muude eesmärkide osas.

Eeskujudest võiks õppida

Ka teostuse aja poolest on Espoo–Helsingi kiirtrammiprojekt meile eeskujuks. Kuigi ettevalmistusi tehti muidugi ka varem, kirjutati otsustav linnadevaheline koostöömemorandum alla 2016. aasta lõpus, riigihanked alliansi liikmete leidmiseks korraldati 2017. aastal ja lepingud kirjutati alla aasta lõpuks, vajalikud planeeringud ja nende muudatused ning loamenetlused läbiti põhiliselt aastatel 2017–2018, ehitus algas 2019. aastal ning on tänaseks lõpuni viidud. Liikluse alustamiseks on vajalik veel läbida üksnes katsetuste ja seadistuste etapp.

Meie praegused peamised mured suurte projektide elluviimisega on seotud eelkõige riigi- ja muude ametiasutuste julguse puudusega, otsustest hoidumisega ning otsustamise asemel asendustegevuste leiutamisega. Näeme, et see puudutab nii eraarendajate kui ka riigile endale eluliselt olulisi projekte. Loodetavasti saame sellest üle ja siis peaksime hakkama teostuse peale mõtlema. Mõistlik on headest eeskujudest õppida.

Arvamuslugu ilmus Finantsuudiste portaalis 10. veebruaril ja Äripäevas 13. veebruaril.