Seisame silmitsi kummalise paradoksiga. Me küll väärtustame ühiskonnas intelligentseid ja rahvusvahelise ampluaaga kodanikke, kuid ometi panustame ise oma koolilastele rahvusvahelise hariduse andmisse minimaalselt. Ühtlasi aitaks vastav haridus ka teistest riikidest pärit lastel jätkata õpinguid Eestis.
Jutt käib eelkõige ingliskeelsest IB-õppest põhija keskkoolis. See õppevorm võimaldab lapsel vabalt alustada, jätkata või lõpetada oma kooliteed olenemata sellest, mis riigis ta parasjagu viibib.
Võõrkeelseid lapsi ei saa ju ainuüksi haridusvõimaluste puudumise pärast vanemate juurest tagasi kodumaale saata. Samuti ei saa nõuda, et ajutiseks välismaale minev eesti (või emakeelena vene keelt rääkiv) pere jätaks lapsed maha. Ühiskonnana tahame, et meie lapsi ümbritseksid arenguteel oma ala parimad asjatundjad. Nende hulka on ajaloo jooksul kuulunud välisriikidest Eestisse kolinud õppejõud, teadlased, insenerid ja ametnikud. Näiteks praeguse Austria presidendi isa Alexander van der Bellen on Eestis õppinud, siin kaks kõrgharidust omandanud ja niimoodi Eesti kodakondsuse saanud. Soovime, et meie oma lapsed saaksid omandada sellise hariduse, mis võimaldab neil kohe ja keelebarjäärideta astuda rahvusvahelisse professionaalsesse inforuumi. Samuti soovime kaasata sellesse protsessi andekad noored Eesti venelased. Lõpptulemusena annavad kõik need grupid oma vaimse tööpanuse Eesti riigi ja majanduse hüvanguks.
» Loe täispikka artiklit Eesti Päevalehest