Kohaliku omavalitsuse volikogu valimised on ukse ees ja meie partner Allar Jõks käis saates „Otse Postimehest“ rääkimas ausatest valimistest.
Kas need inimesed, kes praegu kohalikel omavalitsuste valimistel kandideerivad, peaksid põhiseaduse veel kord läbi lugema?
Ausad valimised on väga aktuaalne teema, aga selleks, et valimised oleksid ausad, ei piisa vaid sellest, et e-valimised oleksid seaduslikud. Et valimised oleksid ausad, peaks iga kandidaat tõesti ka värskelt läbi lugema põhiseaduse, et oma valimiskampaanias käituda vastavalt sellele, mida Eesti tegelikult vajab.
Kas need, kes lubavad kohalikel valimistel langetada makse, välja arvatud maamaksu, valetavad?
Kindlasti. Võib-olla teevad nad seda ka teadmatusest, aga sellisel juhul tuleks neid iga hinna eest valimistelt eemal hoida. Selles mõttes eemale hoida, et mitte nende poolt hääletada. Kui nad teevad seda teadlikult, siis nad manipuleerivad valijatega, eelkõige nende valijatega, kes ei ole teadlikud sellest, millised on Eestis kohalike valimiste küsimused, millised europarlamendi valimiste küsimused ja millised riigikogu valimiste küsimused.
Väga paljudes valimisnimekirjades ummistavad esimese otsa riigikogu liikmed, ministrid ja muidugi veel ka europarlamendi saadikud. Seadus ei keela küll riigikogu saadikutel ja europarlamendi liikmetel kohaliku volikogu töös osaleda, aga ministri töö kõrvalt seda teha ei saa.
Ma olen rohkem kui 20 aastat seisnud nii sõnas kui ka teos selle eest, et valimised oleksid ausad. Mis tähendab, et ei kandideeriks inimesed, kes ainult hääli püüavad ja valituks osutumisel tööle ei asu.
Minister isegi ei saa minna kohalikku volikogusse, samas kui riigikogu liige võib olla nii ühes kui ka teises kohas. Riigikogu liikmete, ministrite ja europarlamendi saadikute kasutamine kohalikel valimistel on märk, et erakondade areng on pidama jäänud – see näitab, et erakonnal on lühike pink. Erakonnal ei ole kohalikke tegijaid ja siis kutsutaksegi nii-öelda näitlejad kohale.
Teisalt näitab see usaldamatust valija vastu. Ei usuta, et valija teeb õige õige valiku ilma peibutuspartideta. Samuti ei usaldata oma kohalikke tegijaid. Nii ei pääsegi noored inimesed löögile, kui jälle tulevad kõrvalt tuntud nimed. See aga toob kaasa olukorra, kus pink jääb veelgi lühemaks ja seda me praegu juba näeme. Võime vaadata ükskõik millist erakonda ja tegelikult ei ole ühegi erakonna pink pikk. Ühe käe sõrmedel võid lugeda üles inimesi, kes võiksid mõnda ministriportfelli kanda.
Kuna ministrite ja riigikogu liikmete kandideerimine kohalikel valimistel viib diskussiooni paratamatult teisele tasemele, siis ilmselt võivadki ära kaduda teemad, mis puudutavad kohalikku elu?
Seda kindlasti. Samuti loob ministrite, riigikogu liikmete ja europarlamendi liikmete kandideerimine kaasa ebavõrdse valimiskeskkonna. Näiteks, kui minister sõidab ametiautoga Tallinnast Võrru kohalike valimiste kampaaniale, siis ta kasutab ju avalikke vahendeid. Riigikogu liige saab kasutada kuluhüvitisi, mis on ette nähtud riigikogu liikmete ülesannete täitmiseks, hoopis kohalikus kampaanias. See annab talle eelise, sest kohalik inimene midagi sellist kasutada ei saa.
Ühelt poolt toovad riigi tasandil aktiivsed poliitikud kohalikku ellu oskusi, nii-öelda poliittehnoloogia, kuidas ilusti käituda, aga nad toovad sinna ka suured poliitmängud. Lisaks muutub teemade valik selliseks, millel ei ole kohaliku eluga mitte mingisugust pistmist.
