Meie karistusseadustik vajaks täiesti eraldi koosseisu, mis puudutab ilma nõusolekuta alastimaterjali levitamist, ütlesid meie advokaadid Helery Maidlas ja Liisa Kähr Delfile.
Nad tõdesid, et advokaatide lauale kättemaksuporno juhtumid ehk olukorrad, kus inimese intiimseid fotosid on edasi saadetud ja levitatud, tihti ei jõua, kuid see ei tähenda, et probleemi ei oleks. „Vastupidi, ajakirjanduse kaudu on viimasel ajal näha, et probleem on tegelikult laiaulatuslik,“ kinnitas Maidlas. „Ametlikesse menetlustesse jõuavad need harva seetõttu, et inimestel, kelle alastifotosid on nende nõusolekuta levitatud, on väga raske midagi ette võtta.“
Ta nentis, et kannatanute jaoks on asja ise õiguslikult käsile võtmine rahaliselt kulukas ja emotsionaalselt kurnav ning Eesti õigussüsteem ei paku ka sellistele olukordadele kiiret ega selget lahendust. „Need üksikud juhtumid, mis lõpuks juristini jõuavad, lahendatakse enamasti tsiviilõiguslikul teel, näiteks nõutakse materjalide eemaldamist, esitatakse kahjunõue või pöördutakse otse platvormi poole. Karistusõiguslike lahendusteni jõutakse väga harva.“
Kui platvorm keeldub pilte eemaldamast, saab ohver Maidlase sõnul esitada kaebuse Andmekaitse Inspektsioonile ebaseadusliku isikuandmete töötlemise alusel. „See annab ohvrile praktilise võimaluse sekkuda, ilma et peaks keeruliselt kvalifitseerima, kas tegu on eriliiki isikuandmetega või mitte. Praktikas ei ole me teadlikud ühestki juhtumist, kus just alastifotode puhul nii oleks tehtud, kuid see on variant, mis väärib kaalumist.“
Isikuandmete avaldamise paragrahvist ei piisa
Justiitsminister Liisa Pakosta rääkis eelmisel nädalal Delfile, et teiste inimeste alastifotode levitajaid saaks karistada karistusseadustiku paragrahvi 1571 alusel, mis käsitleb eriliiki isikuandmete avaldamist.
Meie advokaat Liisa Kähr aga ütles, et ükski karistusseadustiku koosseis ei kata selliseid olukordi täielikult. Samuti märkis ta, et eriliiki isikuandmeid ei ole karistusseadustikus defineeritud.
Eriliiki isikuandmed on isikuandmete kaitse üldmääruse (GDPR) järgi sellised andmed, millest ilmnevad inimese rassiline või etniline päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused või ametiühingusse kuulumine; geneetilised andmed; füüsilise isiku kordumatuks tuvastamiseks kasutatavad biomeetrilised andmed; terviseandmeid ning andmed füüsilise isiku seksuaalelu ja seksuaalse sättumuse kohta. Seega ei kuulu loetellu kõik alastipiltide levitamise juhtumid ning vajab tõendamist, kas konkreetsel juhul on tegemist just eriliigiliste andmetega, märkis Kähr.
„Näiteks kui foto kontekst on seksuaalne või erootiline, võiks argumenteerida, et tegemist on eriliiki isikuandmetega. Seevastu muul viisil alasti olemine, näiteks riideid vahetades või duši alt välja astudes, võib kaasa tuua vaidlusi ja tõendamiskoormust, kas foto liigitub eriliigiliste isikuandmete alla ja kas selliste fotode avaldamine on karistatav paragrahvi 1571 alusel,“ rääkis ta. „Omaette vaidlus võib tekkida ka sellest, kas GDPR üldse loeb fotosid eriliigilisteks isikuandmeteks.“
Ka paragrahv 1572, mis käsitleb teise inimese identiteedi ebaseaduslikku kasutamist, ei kataks Kähri sõnul alastifotode levitamise olukorda täielikult, sest kuigi selle alla lähevad olukorrad, kus inimese pilt on pandud tutvumissaidile ilma tema nõusolekuta, alastifotode avaldamist see paragrahv ei kataks.
Seadus vajab muutmist
Maidlase sõnul on olukorra parandamiseks võimalik mõnda olemasolevat sätet täpsustada, kuid veelgi selgem oleks, kui meil oleks karistusseadustikus täiesti eraldi koosseis, mis puudutab just ilma nõusolekuta alastimaterjali levitamist. „Intiimsete fotode levitamise puhul on vaja selgust, kas see on päriselt keelatud või mitte.“
Maidlase hinnangul tuleks karistada ka fotode ostjaid. Ta tõi võrdluseks, et kui lasteporno puhul ei ole karistatav mitte ainult levitamine, vaid ka selle omamine ja vaatamine, sest iga tarbija suurendab nõudlust, siis võiks sama loogikat kasutada ka täiskasvanute intiimsete fotode puhul.
„Passiivne vaatamine ei peaks olema kuritegu, kuid aktiivne osalemine – näiteks kui inimene tellib, maksab või korduvalt nõuab sellist materjali – võiks olla karistatav. Mõnes riigis, näiteks Austraalias, ongi kriminaliseeritud ka teadlik omamine. Ühendkuningriigis ja USA-s keskendutakse peamiselt levitajatele, aga ka seal käib arutelu, kas ainult sellest piisab,“ märkis ta.
Eeskujuks Ühendkuningriik
Advokaadi sõnul peaks Eesti oma seaduste puhul võtma eeskuju mujalt maailmast, kus kättemaksuporno ehk seksuaalse sisuga piltide ja videode levitamine ilma inimese nõusolekuta on karmilt karistatav. Näiteks Ühendkuningriigis võeti 2015. aastal vastu eraldi seadusesäte, mis keelab intiimsete piltide levitamise ilma nõusolekuta ja näeb ette kuni kaheaastase vangistuse. Mõni aasta hiljem lisandus deepfake-pornograafia ehk tehisintellekti abil loodud või muudetud pornograafilise sisu keelustamine.
„Rikkumise alla kuulub nii materjali internetti üleslaadimine, selle edastamine näiteks sõnumi või e-kirja teel kui ka lihtsalt pildi näitamine kolmandale isikule,“ selgitas Maidlas. „Lisaks kriminaalkaristustele on Ühendkuningriigis loodud ka praktiline tugistruktuur – näiteks Revenge Porn Helpline, mis aitab ohvritel pildid platvormidelt eemaldada ja pakub nõustamist.“
Tema hinnangul võiks Eesti teha samasuguse sammu. „Kui me jätame selle ainult paragrahvi 1571 „täpsustamise“ tasemele, jääb õiguskaitseorganitel endiselt liiga palju tõlgendamisruumi ja ohvrile ebakindlus.“
