„Kuidas vältida poliitikute muutumist ühiskondliku arengu piduriks?“

Meie suutlikkus otsida täna õigeid lahendusi homsetele muredele on väike.

Me ei saa jõukat ja õnnelikku Eestit üles ehitada, kui meil puudub unistus Eesti tulevikust kahekümne aasta pärast.

Nii küsis president Lennart Meri 24. veebruaril 2001 talle omasel moel, kas me tähistame Eesti sünnipäeva või peame oma unistuste peiesid, kirjutab meie partner Allar Jõks vabariigi aastapäeval Postimehes.

President Meri jätkas, et Eesti tulevikuvisiooni juurde kuulub küsimus hariduse sisu kohta. Õige hariduspoliitika aitaks Eestile kindlustada väärika koha arenenud riikide hulgas.

Veerandsada aastat hiljem on meil ette näidata hiilgavad tulemused PISA-testides, kuid värske inimarengu aruanne on halastamatu: meie haridusvaldkonna saavutused ei jõua kuidagi meie elukvaliteeti. Kui haridus ei valmista ette eluks, vaid testideks, siis oleme kusagil vale teeotsa valinud.

See ei ole teoreetiline kabinetivaidlus vaid tuhandetele valusalt isiklik. Lapsevanemana, kes sel aastal otsis oma lapsele koolikohta, nägin seda „valu ja võlu“ lähedalt. Kui koolikatsed meenutavad ellujäämiskursust, siis on mingid otsused jäetud õigel ajal tegemata.

Aga jätame hariduse kõrvale.

Kes teab, kus arutatakse täna selle üle, milline peaks olema Eesti ärikeskkond, energeetika või tervishoid kahekümne aasta pärast?

Me uhkustame maailma konkurentsivõimelisema maksusüsteemiga, aga investorid eelistavad millegipärast Leedut ja Lätit.

Miks? Sest naabritel on julgust kohanduda ja muutuda.

Alistujal on alati madal lagi must

Tuleb nõustuda Margus Laidrega, et unistuste ajalugu on Eesti jaoks saanud otsa ja oleme enda ees lukustanud tuleviku.

Meie „unistustelävi“ on nii madalaks mõeldud, et me võtame igavikuna tunduvat seisakut majanduses paratamatuna ja ei otsi võtmeid kasvuks. Selle asemel sisendame endale alistunult, et Eesti on väike avatud majandusega riik, millest miski ei sõltu.

Alistuja leiutabki õigustusi, selle asemel, et unistada. Otsib asendustegevusi, et tegus paista. Ta optimeerib ja ohverdab need, kes enda eest seista ei jõua. Nagu vallad kodulähedasi koole sulgedes.

Miks Eesti poliitikas ei arutleta selle üle, mis on tegelikult oluline?

Esiteks valijate vähene nõudlikkus. Peeter Koppelilt mõtet laenates paistavad tähtsamana teemad, mis tunduvad pakilisemad, moraalselt helendavamad või poliitiliselt tulusamad. Demograafia ja pensionid ning kulutused meditsiinile on igavad. Need ei paku ju kohe kangelasi, vaid arveid, mis on kuidagi vaja kunagi ära maksta. Lisaks eelistavad valijad ilusat valet ebamugavale tõele. Mugavam on vaielda selle üle, kui kõrge võib muru olla kooli aias või kas Eurovisioonil esindab Eestit õige laul. Ja seda ajal kui riigi vundament vajab hooldamist.

Teiseks erakondlik egoism, mis kultiveerib usku, et mis tundub kasulik erakonnale, on ainuvõimalik ka ühiskonnale. Abielureferendum, teise pensionisamba lammutamine või maksuküüru kaotamine on vaid mõned näited poliitilise välja erinevatelt pooltelt.

Kas peale kaitsevaldkonna ongi veel mõni erakondade ülene teema?

Kolmandaks kompromissitu poliitiline konkurents. Eesti poliitiline maastik meenutab kahe kaevikutesse kaevunud apokalüptilise nägemuse kokkupõrget. Kuhu on sisse kodeeritud usk, et kui kahe nädala või kuuga koalitsioonilepingu lubadusi ellu ei vii, siis kaotame oma riigi.

Seetõttu viivad ametisse astunud valitsused oma põhilubadused ellu erakordse kiirusega ja loovad takistusi järgmiste valimiste võitjatele.

Ja opositsioonis olijad deklareerivad, millised seadused nad võimule jõudes esmajärjekorras kehtetuks tunnistavad. Ja sellest spiraalist on keeruline välja pääseda. Eriti kui väärtuskonfliktide tekitamises nähakse poliittehnoloogilist võtet.

Need kolm tegurit mõjutavad poliitika tegemise asjatundlikkust ja meie vaimset keskkonda.

Toompea suhtluslaad on ajanud võrsed meie igapäeva

Eelnev ei tähenda, et sajandi algusega võrreldes ei oleks poliitika tegemise professionaalsus kasvanud. Häda on aga selles, et maailm areneb meie ümber kiiremini.

Kaasava ja tasakaaluka otsustamisprotsessi sööbki ära erakordne kiireloomulisus, kus pole kohta kokkulepetele. Kus võitja võtab kõik ja kaotajale on kõik lubatud, sh parlamendi töö seiskamine.

Tulemusena on halvatud erinevate teadmiste ja arvamuste jõudmine parlamentaarsesse arutellu.

Oleme aastatega kujundanud mustri, kus koalitsioonilepingu täitmist peetakse kõrgemaks, kui põhiseaduse preambulist võrsuvat kohustust tagada eesti rahvuse säilimine läbi aegade. Poliitiliste valikute tegemisel ei küsita enam: „Kas see on pandiks tulevastele põlvedele nende edus?“ Seda on asendanud: „Kuidas ma valimised võidan?“

Hasartmängumaksu seaduse õnnetus ei olnud seetõttu õnnetute asjaolude kokkusattumine vaid pikaajalisest poliitilisest kultuurist võrsunud mõrkjas vili.

Toompeal harrastatav suhtluslaad on ajanud võrsed ka meie igapäeva. Kas on veel mõni teema, mis ei oleks emotsionaalselt ja ideoloogiliselt laetud? Kuivõrd Eesti on väike, siis ei ole tühistamine pelgalt sotsiaalmeedia trend, vaid sõna otseses mõttes „sotsiaalne hukkamine“. Kultuurisõjad saavad kütust eeldusest, et vaidluse teine pool on pahatahtlik. Võib olla prooviks lähtuda eeldusest, et ta on lihtsalt mures näiteks traditsioonide või vabaduse säilimise pärast.

Või tunda lapsemeelselt rõõmu lihtsatest asjadest. Nagu kuueaastane poeg, kes kodumaa sünnipäevaks kirjutas tänukirja Eestile. Tema jaoks on Eesti armas, sest Falgi pargis saab sõpradega mängida.

On põhjust uhke olla

Ja suurt pilti vaadates ongi meil miljon põhjust Eesti üle uhke olla. Ammutagem eneseusku Eesti sportlastelt, sõltumata sellest, kas nad nihutavad piire basseinis, staadionil või suusarennis. Möödunud aasta helgemad ja ülevamad hetked olid minu jaoks Londonis Albert Royal Hallis, kus kõlasid Arvo Pärdi vaikusest sündinud helid Eesti Filharmoonia Kammerkoori imelises esitluses.

Ja meie abi Ukrainale on märgiks, et meil on süda õiges kohas ning me ei ole pelgalt kaasajooksjad, vaid maailmas suuna näitajad.

Vaatamata sellele mürgitame meie hindamatut vaimset kliimat imporditud „kultuurisõdadega“. Vähe rõõmu pakub tõsiasi, et selles pole midagi uut.

Ligi üheksakümmend aastat tagasi kirjutas Peeter Tarvel, et demokraatia eeldab vaimselt arenenumaid kodanike kui teised riigivormid. Demokraatliku riigi kodanik peab primitiivselt naiivse eluvaate asendama aatlemisviisiga, mis suudab tungida pealispinna taha ja osutama sallivust teisiti mõtlejate suhtes.

Siit leiamegi vastuse Lennart Meri küsimusele – Eesti arengupiduriks ei ole poliitikud. Vaid kõik, kes piirduvad parastava pealtvaatamisega selle asemel, et leida endas sisemine päästik ühiskonna muutmiseks.

Ühiskonna muutmine algab iseendast. Alustada võiks sellest, et vaidlustes küsime teiselt poolelt „miks“, mitte „mis sul viga on“.

Valijatena on meil võim aasta pärast otsustada, kas meie saatuseks on lõputud väärtuskonfliktid või enesekindel tulevikuvaade.

Nõudlike inimeste Eesti

Minu unistuste Eestis eelistavad valijad primitiivselt naiivsele vastandumisele ja siltidele kahekõnet. Ja poliitikuid, kelle silmapiir ulatub kaugemale järgmise nädala reitingu avaldamisest või valimistest.

Sellises Eestis julgeme näha kodumaad kohana, kus sünnivad maailma muutvad lahendused mitte hoolimata meie väiksusest, vaid tänu sellele.

Minu unistuste eestimaalased ei jaga veendumust, et mida rohkem keelde ja käske, seda parema Eesti me oma lastele pärandame.

Ja nõuavad valitutelt nõudlikult Eesti õigussüsteemi inimlikustamist. Mitte ei vaiki lootuses, et ausal ei ole midagi karta.

Ühised unistused ühendavad ja ülendavad. Seetõttu ei ole Eesti väike, kui meie mõtted on suured.

Loodan, et midagi sarnast kirjutab mu poeg aastate pärast iseseisvuspäeval tänukirjas Eestile.