Valimised pidavat olema demokraatia pidupäev. Paned lipsu ette, argitoimetused korraks pausile, keerad valmis singirullid ja sead sammud valimisjaoskonda või avad arvutis valimisrakenduse. Tore, kui see nii on, sest rituaalidel on oluline ühendav jõud.
Tegelikult on valimised kunst, mille abil hoitakse inimesi toppimast nina asjadesse, mis tegelikult neile kuuluvad. See mõttetera sobib ilmestama kahe tooli seaduse mõju valimistele, kirjutab meie partner Allar Jõks Postimehes.
Kakskümmend aastat tagasi, 14. oktoobril 2005 tunnistas riigikohus põhiseadusevastaseks seaduse, mis lubas riigikogu liikmetel olla samaaegselt kohaliku omavalitsuse volikogus (nn kahe tooli seadus).
Kohtuotsus tehti kaks päeva enne kohalikke valimisi olukorras, kus kandidaatidena olid end üles andnud 93 riigikogu liiget. Hetkega läksid vett vedama rahvasaadikute valimiskampaaniale kulutatud aeg ja raha.
Tunnustan riigikohtunikke, kes poliitiliselt tundlikus teemas julgesid südametunnistuse tõsta kõrgemale kartusest liigselt poliitikasse sekkuda. Meenutan tänulikult korduvaid vestlusi president Arnold Rüütliga teemal, miks kahe tooli seadus tuleks viia Toomemäele.
Tegemist oli olulise tähisega Eesti demokraatia arenguloos. Kohalik võim moodustab meie vabaduse selgroo. Põhiseaduse järgi seob just kohalik omavalitsus riigi kodanikkonnaga. Kohalikku võimu tugevdades kindlustame demokraatiat. Ja vastupidi – kohaliku võimu keskvõimuga ühendamine vähendab riigi ja kodanike vahelist usaldussuhet.
Seetõttu ei ole kohalikud valimised „väikesed valimised“, vaid lakmustest, mis hindab kiretult, kuidas inimesele kõige lähemal seisvad poliitikud on hakkama saanud. Eesti inimesed usaldavad kohalikke omavalitsusi. Kui valitsust peab usaldusväärseks 38 protsenti Eesti elanikest ja riigikogu 31 protsenti, siis oma koduvalla või -linna juhte usaldab 51 protsenti.
Riigikogu liikmed toovad volikogusse rohkem asjatundlikkust?
Topeltmandaat ehk kahel tooli istumine oli keelatud kolm valimistsüklit ehk kaksteist aastat. 2017. aastal taaslubati kahel toolil istumine. Kuidas on kaheksa aastaga topeltmandaadi lubamine mõjutanud kohalikku elu?
Toompea kogemusega inimesed pidid ehitama „silla“ riigi ja kohaliku tasandi vahel ning tooma volikogudesse stabiilsust ja asjatundlikkust. Tallinna võimuliidus suve läbiv seriaal lasteaia kohatasu nime all tipnes poliitilise pereheitmisega ja muutis linna juhtimise haavatavaks. Erakondlikud mängud said tähtsamaks kohalikust huvist. Kannatanuks ei jäänud mitte ainult võimuliidust lahkuv Reformierakond. Kaotas poliitika usaldusväärsus tervikuna.
Kahe tooli seaduse mõju on tavaliselt ilmnenud Toompea pingete ja võngete kandumisega all-linna. Võitlus Tallinna pärast näitas aga, kuidas see mõju väljendub tagurpidi. Mäletatavasti meelitati 2024.aastal peale Keskerakonna kukutamist Isamaad Tallinna võimuliitu riigikogu tasandi lubadustega. Tulemusena ähmastusid parlamendi ja kohaliku tasandi piirid veelgi.
See mure on võimendunud koos haldusreformiga, mis vähendas omavalitsuste arvu ja paisutas nende territooriume. Tulemuseks on kohaliku tasandi parteistumine. Paraku mitte väärtuspõhisuse, vaid võimutehnoloogilises võtmes. Kui volikogudes istuvad saadikud, kelle fookus on riigipoliitikas, siis ei saa rääkida sisulisest kohaliku elu juhtimisest, vaid pelgalt kohalike positsioonide parteilisest «haldamisest».
Kohalikud või üleriigilised teemad?
Riigikogu liikmete lubamisega omavalitsuse võimu juurde on kasvanud kampaanias üleriigiliste teemade ülekaal. Valimisreklaamides lubatakse majandusliku ebavõrdsuse vähendamist, paremat arstiabi ja kõrgemaid pensione.
See on ka mõistetav, sest Toompealt vaadatuna võivad need olla tähtsamad kui vabaaja võimalused Väikese viigi ääres või veevärk Vaivaras.
Kahe tooli lubamine on vähendanud kohapeal kasvanud, kuid mitte üleriigiliselt tuntud kandidaatide võimalust valituks osutuda. Selliselt on häiritud poliitiline vereringe ehk värskete nägude poliitikasse tulek. Tulemusena vaatavad plakatitelt vastu ühed ja samad näod, sõltumata sellest, kas tegemist on Euroopa Parlamendi, riigikogu või kohalike valimistega.
Kui kalendrisse või aknast välja ei vaataks, ei teakski, millised valimised käivad.
Tõsine töö valimiskasti juures
Samas ei või kogu vastutust panna ainult poliitikutele, parteidele või seadustele. Ükski «kahe tooli seadus», tagatuba ega võimumäng ei saaks toimida, kui valija seda ei võimalda. Kohalikud valimised ei ole hääle andmine. See on otsustus, milline on juhtimiskultuur järgmised neli aastat. Järelikult on valimised pigem tõsine tööpäev kui rituaalne rõõmuakt. Ei avaldu ju ka valimistulemustes rahva ühtsus, vaid vaadete mitmekesisus, konkurents, ka arusaamade põrkumine.
Valimistel tehtud vigu ei ole võimalik nelja aasta jooksul parandada. Vaid demineerija vea hind on rängem.
Mida saame üheskoos teha selleks, et demokraatia ei lõpeks valimiskasti juures?
Kolm soovitust
- Öeldakse, et poliitik on isik, kes enne valimisi raputab su kätt ja pärast valimisi usaldust. Just seetõttu eelista kandidaate, kellega kontakt ei piirdu valimistelgi juures pastakate jagamisega. Naabertänava Mari võib olla sinu huvide eest rohkem väljas kui nimekirja esinumbrist „külaline“.
- Kontrolli, kuidas kandidaat on oma varasemaid lubadusi pidanud. Ära usaldada rumalaid lubadusi stiilis „Kodulähedase kooli sulgemine aitab vältida ääremaastumist“. Näita, et valijal ei ole haugimälu ja tema IQ on suurem kui pea ümbermõõt.
- Hinda tegusid, mitte tuntust ega tiitleid ning toeta mõõdetavaid lubadusi. „Analüüsime parendamise võimalusi või parendame analüüsi võimalusi“ selleks ei sobi. Mõtle, kas kandidaat on teinud midagi sinu kodukohas – näiteks turvalise ülekäigukoha või kohaliku spordihoone jaoks.
Aga mida öelda valijale, kes kõigis ja kõiges pettununa ei kavatse valima minna? Neile tuleb meelde tuletada, et kõik halvad saadikud on valitud heade valijate poolt, kes ei hääletanud.
