Pikaajaline kogemus kohtuniku, õiguskantsleri ja vandeadvokaadina lubab mul arvata, et suure osa õigusloomejuristide võimetus põhiseadust tõsiselt võtta võib olla tingitud puudulikust õigusharidusest, kirjutab meie partner Allar Jõks Postimehes.
Vaieldes ametnikega seaduste kvaliteedi teemal, olen tihti tundnud, justkui räägiks me erinevas keeles. Nii nagu inseneride või tehnikute puudulik haridus mõjutab lennukite turvalisust, vähendavad nigelad seadused ehk läbimõtlemata keelud ja käsud omakorda Eesti konkurentsivõimet. Kiiremini, kui arvame.
Põhiseadusteadlikkus pole 20 aastaga paranenud
Igal sügisel esitab õiguskantsler riigikogule ülevaate õigustloovate aktide kooskõlast põhiseadusega. Tegemist on justkui õigusauditiga, mis valgustab läbi riigi tegevuse(tuse) põhiõiguste tagamisel. Põhiõigused on kaitstud, kui riik seaduste loomisel ja rakendamisel jälgib põhiseadusest tulenevaid nõudeid.
Näiteks, et igaks sekkumiseks on olemas seadusest (mitte ametkondlikust juhisest või veendumusest) tulenev selge alus ja riigivõim ei sekku inimeste vabadusse rohkem, kui see hädavajalik on. Jälgimisühiskonna pealetung ja ametnike soov igaks juhuks koguda niipalju andmeid kui võimalik on märk, et seaduslikkuse põhimõtet ei peeta oluliseks.
Õiguskantsler Ülle Madise rõhutas seetõttu 16. septembril riigikogu ees peetud kõnes, et inimeste kohta andmete kogumiseks on alati vaja riigikogu luba – selgete eestikeelsete lausetega õigusnorme, mis sätestavad, milleks neid andmeid kogutakse, kes ja milleks tohib neid andmeid kasutada ning millised on sisemised ja välised kontrollimehhanismid.
Õiguskantsleri kõnet kuulates tekkis déjà-vu. Avasin kogumiku, mis võtab kokku õiguskantsleri tegevuse aastatel 2001–2008. Selgus, et 2005. aastal juhtisin riigikogu tähelepanu, et riiklike superandmebaaside loomisel ja inimeste andmete kogumisel tohib täitevvõim tegutseda vaid parlamendi poolt ette antud väga selgetes raamides.
Teisisõnu, 20 aastaga on arenenud tehnoloogiline võimekus ja riiklik soov inimeste kohta rohkem andmeid koguda. Aga mitte võimukandjate põhiseadusteadlikkus. Seda kinnitavad ka mitmed uuringud.
Käputäis seadusi läbib põhiseaduspärasuse kontrolli
Koos Carri Ginteriga hindasime justiitsministeeriumi palvel, kui paljudel juhtudel on seaduste loomisel analüüsitud keeldude ja käskude kooskõla põhiseadusega. Tulemus oli 13 protsenti. Sarnasele tulemusele on oma hinnangutes jõudnud ka tunnustatud õigusteadlased Priit Pikamäe ja Norman Aas. 13 protsenti tähendab, et enamiku Eesti seaduste puhul ei ole keeldude, kohustuste ja karistuste põhiseaduspärasust hinnatud. Kas keegi näiteks julgeks reisida lennukiga, mille korrasolekut on kontrollitud ainult 13 protsendil juhtudel?
Miks aga seaduste loomisel on selline ükskõiksus muutunud iseenesestmõistetavaks? Põhjusi on kindlasti erinevaid, sh näiteks poliitiline tellimus pidada koalitsioonilepet ülemaks kui põhiseadust. Ametiväärikus eeldaks, et sellisel juhul õigusloomejurist tõstab põhiseaduse ja südametunnistuse kõrgemale soovist juhile meeldida. Paljud ametnikud on ka nii teinud, kartmata ukse näitamist. Paraku on selline käitumine pigem erand.
Konkurents tõstaks hariduse kvaliteeti
Õigushariduse tase sõltub kümnetest asjaoludest. Ei pruugi eksida need, kelle arvates üheks juurpõhjuseks võib olla vähene või olematu konkurents õigushariduse andjate vahel. Ülikoolidevaheline võistlus juurahariduse osas oleks kindlasti tervendav. Meenutagem kasvõi, kuidas on Eesti poliitikateaduste taset mõjutanud lisaks Tartule õpetamine ka Tallinnas.
Riigikogu õiguskomisjon ja kultuurikomisjon pidasid 7. oktoobril ühisistungi, et arutleda koos asjatundjatega Eesti õigushariduse tuleviku üle. Tegemist on tänuväärt algatusega, mis loodetavasti ei jää viimaseks ja võimaldab pidada arutelu niivõrd olulisel teemal. Sest põhiseadusleigust ravimata me paremat Eestit ei ehita.
