Pandeemia on muutnud veebis ahistamise sagedasemaks ja tõsisemaks probleemiks. Eriti kehtib see ajakirjanike ja tervishoiutöötajate vastu suunatud rünnakute puhul. Kannatajatel on aga kaitset leida raske, sest politsei virtuaalsetes ähvardustes tihti reaalset ohtu ei näe. Meie partner Andris Tauriņš selgitas Delfile antud kommentaaris, et politseil on lihtsam sellised juhtumid tagasi lükata, sest sadade muude kriminaalasjadega üle koormatud uurijatele ei pruugi taolised juhtumid tunduda tõsised.
Õiguskeeles määratletakse ohte tavaliselt „hirmutamise” ja „jälitamise” mõistete kaudu. Kolmest Balti riigist on Leedul „hirmutamise” klassifitseerimiseks kõige spetsiifilisemad tingimused nii veebis kui ka väljaspool seda. Süstemaatiliseks hirmutamiseks on tarvis, et seda oleks toimunud vähemalt kolmel korral.
Kui keegi Leedus ähvardab kedagi tappa, õhku lasta, põlema süüdata, raskelt vigastada ning elu, tervist või vara kahjustada, peab politsei algatama kriminaaljuurdluse. Kõigepealt on võimudel aga vaja tuvastada, et oht on tõsine. Sama kehtib Eesti ja Läti puhul. Samuti on sellele teatavad nõudmised, mida tähendab „raskelt” vigastada. Hammaste välja tagumise ähvardus sellena ei kvalifitseeru, jälitamine pole aga üldse defineeritud ega kriminaliseeritud. Ekspertide sõnul on muudatuste tegemine võtnud juba liialt kaua aega.
„Politseil on lihtsam sellised juhtumid tagasi lükata,” selgitab meie partner Andris Tauriņš. Sadade muude kriminaalasjadega üle koormatud uurijatele ei pruugi taolised juhtumid tunduda tõsised – surnukeha ju pole, autot pole varastatud, füüsiliselt pole midagi juhtunud. „Seadus on kirja pandud viisil, mis teeb mitte millegi tegemise lihtsaks. Vastavad artiklid nõuavad loovust ja tõlgendamist,” lisab Tauriņš. Tema sõnul katavad seadused küll nii veebis kui ka reaalses elus laimu, vihakõnet, ähvardusi ja jälitamist, kuid praktikas rakendatakse neid sageli viisil, mis on kasulik kurjategijale, aga mitte ohvrile.
Loe lähemalt Delfist.
