Enese mittesüüstamise privileegi kaudu võib olla pankrotimenetluses võimalik sisuliselt välistada juhatuse liikme vastutus pankrotikuritegude ja raamatupidamisekohustuse rikkumise eest, kirjutavad meie partner Norman Aas ja vandeadvokaat Mari Agarmaa-Jentson Äripäevas avaldatud arvamusloos.
Enese mittesüüstamise privileeg tähendab, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Selle olulise õigusriikliku põhimõttega seoses jõustusid 2021. aasta 1. veebruaril pankrotiseaduse muudatused, mis keelavad kasutada pankrotihaldurile võlgniku antud teavet ja dokumente tema vastu süüteomenetluses ilma viimase kirjaliku nõusolekuta.
Mida see praktikas tähendab? Kas juhatuse liikme nõusoleku puudumine välistab sisuliselt tema vastu kriminaalmenetluse läbiviimise võimaluse tulevikus?
Eestis registreeritud äriühing on raamatupidamiskohustuslane ja seadus kohustab ühingut dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid ja säilitama raamatupidamise dokumente. Juhul kui juhatuse liige rikub oluliselt raamatupidamiskohustust, saab teda kriminaalkorras karistada.
Kriminaliseeritud on raamatupidamise korraldamise nõuete teadlik rikkumine ja raamatupidamisdokumentide ebaseaduslik hävitamine, varjamine ja kahjustamine, aga ka raamatupidamisdokumendis andmete esitamata jätmine ja ebaõigete andmete esitamine juhul, kui sellega raskendatakse oluliselt ülevaate saamist äriühingu varalisest seisundist.
Raamatupidamisdokumendid mängivad olulist rolli ka muude õigusrikkumiste tuvastamisel ja tõendamisel, näiteks pankrotikuritegude puhul.
Märgiline lahend riigikohtus
Praktikas on üsna tavapärane, et pankrotis äriühingutel pole raamatupidamist või on see puudulik. Kui äriühing läheb pankrotti, asub pankrotihaldur asja uurima. Juhatuse liikmel on seejuures kohustus anda pankrotihaldurile teavet ühingu võlgade, vara ja majandustegevuse kohta.
Pankrotihaldur vajab infot, et koguda kokku võlgniku vara võlausaldajate nõuete rahuldamise eesmärgil, aga ka selleks, et välja selgitada võlgniku maksejõuetuse põhjused. Kui ilmneb, et võlgnik on seoses maksejõuetuse tekkimisega pannud toime kuriteo, teatab haldur sellest uurimisasutusele.
See on igati loogiline ja mõistlik, et kui haldur on läbi analüüsinud võlgniku majandustegevuse ja omades selle kohta kõige rohkem infot, siis tema ka informeerib uurimisasutust võimalikest kuritegudest.
Pankrotihaldur ei tohi kuriteoteates tugineda pankrotimenetluses võlgnikult kogutud tõenditele ja kriminaalmenetluses ei tohi neid kasutada, kui selleks ei ole juhatuse liikme nõusolekut. Need põhimõtted on sätestatud alates 2021. aasta 1. veebruarist pankrotiseaduses ja neid analüüsis ka riigikohus hiljutises lahendis.
Kriminaalasjas nr 1-22-3234 süüdistati äriühingu juhatuse liiget raamatupidamise kohustuse rikkumises, kuna ta ei olnud pankrotihaldurile esitanud raamatupidamisdokumente.
Erinevalt maa- ja ringkonnakohtust mõistis riigikohus juhatuse liikme õigeks, leides, et juhatuse liige ei pidanudki raamatupidamisdokumente pankrotihaldurile esitama, kuna need võisid teda süüstada kuriteos võlausaldajate vastu ning teo toimepanemise ajal 2017. aastal ei olnud seadustes piisavalt õigusselget keeldu välistamaks nende dokumentide kasutamist süütõenditena.
Kuigi alates 2021. aastast on vastav regulatsioon pankrotiseaduses olemas, mistõttu isik ei saa enam enese mittesüüstamise privileegile viidates jätta pankrotihalduri nõutud teavet esitamata, tekib selle kohtulahendi pinnalt siiski küsimus, kuivõrd juhatuse liikme kriminaalvastutusele võtmine oleks praktikas võimalik ka edaspidi.
Vihma käest räästa alla
Näiteks olukorras, kui juhatuse liige annab pankrotihalduri nõudel üle täiesti ebapiisavalt korraldatud ja puuduliku raamatupidamise ning kinnitab juurde, et ta on osa dokumente teadlikult hävitanud ja osa võltsinud, siis ei saa seda sama puudulikku raamatupidamisdokumentatsiooni ega ka võltsitud dokumenti kasutada kriminaalasjas tema vastu tõendamaks dokumendi võltsimise või raamatupidamise kohustuse rikkumine kuriteo toimepanemist.
On aga väga raske ette kujutada kellegi süüdismõistmist raamatupidamisalases kuriteos, kui prokuratuur ei saa kasutada selle sama probleemse raamatupidamise andmeid ja võltsitud dokumente tõendina. See oleks vaid võimalik juhul, kui juhatuse liige on andnud nõusoleku pankrotihalduri kogutud tõendi kasutamiseks kriminaalmenetluses. Aga miks ta peaks seda tegema?
Alternatiivselt on võimalus, et vastavad tõendid kogub pankrotihalduri asemel uurimisasutus. Aga ka uurimisasutuste võimalused on siin üsna ahtad, näiteks ei ole neil võimalik pankrotihaldurilt vastavat infot välja nõuda (või läbiotsimisega ära võtta), sest juhatuse liikme poolt pankrotihaldurile viimase nõudel üleantud info muutub õiguslikult puutumatuks. Selle hilisem kasutamine süütõendina ei ole kuidagi võimalik vastu puudutatud isiku tahet, isegi kui see nii-öelda füüsiliselt on prokuratuurile kättesaadav.
Seega enese mittesüüstamise privileegi kaudu võib olla pankrotimenetluses võimalik sisuliselt välistada juhatuse liikme vastutus pankrotikuritegude ja raamatupidamisekohustuse rikkumise eest.
Karistusõiguslikus vaates tekib seega olukord, kus juhatuse liikmel on pankrotihalduri päringu peale mõistlik kõikvõimalik dokumentatsioon ja info üle anda, tagades nii selle edaspidine puutumatus õiguskaitseasutuste eest. Selline olukord võib küll kergendada pankrotihalduri tööd, teisalt muudab maksejõuetusega seotud kuritegude uurimise väga keeruliseks.
Võimalik eeskuju Saksamaalt
Võimalik lahendus tekkinud olukorrast võiks olla Saksa õiguse eeskuju, kus enese mittesüüstamise privileegi ei kohaldata nendele asjaoludele, mis olid ametkondadele juba teada või mille ametkonnad oleksid niikuinii ise suutnud välja selgitada olenemata pankrotimenetlusest.
Selleks, et võlgnikul ei tekiks igakülgse informatsiooni esitamise kaudu kiusatust kriminaalvastutusest vabanemiseks, ei kehti Saksamaal privileeg nende asjaolude kohta, mille ametkonnad oleksid nagunii teada saanud. Selline teave on näiteks äriühingu raamatupidamise dokumendid, mis juhatuse liikmel peavad vastavalt seadusele olemas olema ja mida on kohustus säilitada.
Enese mittesüüstamise privileeg kohaldub ainult teabele, mida ei oleks ametkondadel olnud võimalik pankrotimenetluse väliselt kuidagi saada. Näiteks kui juhatuse liige annab pankrotihaldurile ütluseid seoses raamatupidamisega, mille pinnalt saab järeldada kuriteo toimepanekut, siis sellised ütluseid ei tohi kasutada kriminaalmenetluses tema vastu.
Niisugune lähenemine tagab mõistliku tasakaalu enese mittesüüstamise privileegi ja maksejõuetusega seotud kuritegude tulemusliku uurimise vahele, mida tuleks kaaluda ka Eestis.
