Olen kümne aasta jooksul justiitsministeeriumis hea õiguspoliitika eest seistes näinud, kuidas seadusandja seab üldsõnalised riiklikud huvid nagu julgeolek, rahvatervis, avalik huvi, kultuur jms pikemalt mõtlemata kõrgemale täna reaalselt elavate inimeste põhiõigustest. Üheks taoliseks riiklikuks huviks on muinsuskaitse.
On iseenesest mõistetav, et möödunud aegade saavutuste esteetilisi vilju peab saama nautida ka täna. Samas rajaneb tänaseni Eestis kehtiv muinsuskaitseline kord reeglil, et igasugune muinsuskaitseliselt “märgistatud” hoone on puutumatu seni, kuni selleks pole valitsusasutuselt antud luba (isegi siseruumides). Taoline režiim on äärmuslik, sest põhiõiguste kasutamisele seatakse etteulatuvalt üleüldine keeld, millest kõrvale kaldumiseks võib alles tagantjärgi teha erandeid. Kui selle tulemusena ei saa omanik kinnisasja faktiliselt kasutada, võib olukorda sisuliselt võrrelda sundvõõrandamisega. Nii võtab seadusandja kodanikult “laenuks” ära põhiõiguse mille põhiseadus on lubanud. Küsitav on, kas ehituskeeluga sarnanev muinsuskeeld on üldse lubatav, sest siin ei ole ohus mitte kaalukad õigushüved nagu inimeste elu ja tervis, vaid avaliku huvi n-ö pehmem külg ehk esteetiline väärtus.
Loe lähemalt Eesti Päevalehest.
