Karistus on täidetud, ja sellest hetkest alates ei saa talle enam seada täiendavaid õiguslikke piiranguid. See põhimõte on oluline, et tagada õigussüsteemi usaldusväärsus ja vältida olukorda, kus karistus muutub lõputuks või ebamääraseks.
Teisalt tugineb selline lähenemine ka meie kultuuri humanistlikule maailmavaatele ja lootusele, et inimene on võimeline muutuma, kahetsema ja ennast parandama. Isegi kui tegelikkus sageli tõestab vastupidist – retsidiivsus on paljude kuriteoliikide puhul kõrge –, ei ole me loobunud usust individuaalsesse arengusse ja võimalusse alustada uuesti.
On olemas andestamatud kuriteod
Samas tuleb tunnistada, et mitte kõik kuriteod ei ole ühiskondlikus mälus võrdsed. On olemas tegusid, mille moraalne raskus on sedavõrd suur, et neid ei ole võimalik heastada. Näiteks massimõrvad või ka laste vastu suunatud seksuaalvägivald – need on kuriteod, mis jätavad ohvritesse ja ühiskonda nii sügava haava, et neid ei unustata ja sageli ei andestata.
Kas Herman Simmi riigireetmine on tegu, mida ühiskond suudab andestada? Iga inimene saab sellele küsimusele vastata ise, lähtudes oma väärtushinnangutest ja arusaamast. Tänases geopoliitilises olukorras, kus reetmised ja üksteise järel luuramine ei ole enam aga mingi uudis, võib selliste juhtumite moraalne tähendus ajas hägustuda.
Igal juhul jääb Herman Simmi riigireetmine Eesti ajalukku ja ühiskondlikku mällu aga kui esimene omalaadne juhtum taasiseseisvunud Eestis – sündmus, mis avas paljude silmad meie idanaabri kavatsuste ja meetodite osas.
Norman Aas oli riigiprokurör ajal, mil Herman Simm vangi mõisteti.