Viimase aja tagasilöögid ja kriitika prokuratuuri aadressil paneb küsima, kas tegemist on mitme halva juhtumi kokkusattumisega või mingite pikemaajalisemate suundumustega, mis on jõudnud nüüdseks teatud vahekulminatsioonini, kirjutab meie partner ja endine riigi peaprokurör Norman Aas Postimehes.
Võistlevale menetlusele üleminek ja eeluurimise juhi rolli andmine prokuratuurile selle sajandi alguses olid väga põhimõttelised reformid Eesti kriminaalmenetluses. Kuigi valitud tee on olnud üldjoontes õige ja edukas, on prokuratuuris aastate jooksul välja joonistunud mõned tendentsid, mida esialgu näha ei osatud või ei tähtsustatud, või vastupidi – peeti isegi heaks. Samas on igati tavapärane, et keskkonna muutudes ja aja jooksul võivad esialgsed tugevused muutuda pigem takistuseks. Edukaid organisatsioone iseloomustab aga see, et nad suudavad ennast muuta ja aja vajadustega kaasas käia.
Allpool toon välja mõned tähelepanekud, mis hakkasid kuju looma mul juba riigi peaprokuröri ametis ja on pärast seda enam kui kümme aastat prokuratuuri väljast jälgides tugevnenud. Tegemist ei ole kriitikaga ühegi konkreetse kriminaalasja või prokuröri suhtes, pigem on need üksikud märksõnad, mis on seotud prokuratuurisüsteemi kui terviku arenguga ja millele ma ise olen kahtlemata kaasa aidanud. Ja loomulikult on prokuratuur institutsioonina ja kriminaalmenetlus tunduvalt mitmetahulisem, kui neist märksõnadest võiks mulje jääda, samuti ei kehti need ühevõrra kõikide kriminaalasjade kohta.
Prokurörid on inimesed nagu teisedki, ka prokurörid tahavad olla professionaalselt edukad, head meeskonnamängijad, ebaõiglasena tunduv kriitika teeb ka nende meele mõruks. Samas teevad ka prokurörid valeotsuseid – eksimine on inimlik.
Prokurör ei ole erapooletu
Prokurörid on Eestis sõltumatud välistest mõjutustest. Ei ole erilist kahtlust, et keegi väline isik, näiteks justiitsminister, saaks prokuratuuri otsuseid kriminaalasjas suunata. Prokuratuur on sellistele katsetele alati ja põhjendatult üsna valuliselt reageerinud.
Hoopis teine küsimus on aga prokuröride erapooletus, mille olulisust on ka pidevalt rõhutatud. Nimetatud probleemi Eesti juristid ise lõplikult lahata ei suutnudki – seda tegi aga Euroopa Kohus 2021. aastal nn koeravorsti kaasuses. Luksemburgi kohus leidis nimelt, et Eesti prokuratuur ei ole kriminaalasjades neutraalne, kuna talle seadusega pandud ülesanded panevad prokurörid paratamatult mõtlema juba eeluurimise ajal sellele, kuidas süüdistust edukalt kohtus kaitsta. See huvi tuksub piltlikult öeldes alati iga prokuröri kuklas.
Seetõttu on tagantjärele hinnates veidi pretensioonikas ka seadusesse 2004. aastal kirjutatud deklaratsioon, et prokuratuur tagab võrdselt nii eeluurimise seaduslikkuse kui ka tulemuslikkuse. Kaalukauss on selgelt tulemuslikkuse poole kaldu. Praktilises elus väljendub see näiteks selles, et kui mõni tõend on kogutud nn seaduse äärealasid testides, siis suure tõenäosusega proovib prokurör seda kohtus kasutada, kuna see aitab kaasa süüdistuse kaitsmisele. Samuti peab prokuratuur erinevaid kaitseadvokaatide taotlusi või kaebusi lahendades silmas paratamatult ka seda, et see tema kohtuasja märgatavalt ei kahjustaks. See ei tähenda, et prokurörid oleks valmis teadlikult seadust rikkuma, aga erinevate tõlgendusvõimaluste ja diskretsiooniotsuste juures peetakse eduka süüdistuse huve siiski silmas.
Eeluurimise kõlakamber
Eestis toimuv kohtueelne menetlus on salajane, isegi kahtlustatav ega tema kaitsja ei tea üldjuhul, mis tõendid ja kuidas toimikusse on jõudnud enne, kui kohtueelne menetlus läbi saab. See põhimõte teenib samuti eelkõige eeluurimise tulemuslikkust, mitte seaduslikkust. Sellega võib aga kaasneda veel ka probleem, et prokuratuur koos eeluurimisasutustega jääb oma mulli kinni. Tekib omamoodi kõlakambri efekt, kus samameelsed inimesed veenavad üksteist sarnaste argumentidega, kuni neis ei ole enam sobilik üksteise ees kahelda.
Nii võib prokuröril olla keerukas lõpetada kriminaalasi, kus uurimine on pikalt kestnud, suur hulk riigi ressursse on kulutatud, prokurör on seni uurijaid igati motiveerinud asjaga edasi tegelema. Sellises olukorras ei saa välistada, et koostöövaimu hoidmiseks ja seniste lubaduste täitmiseks on sisemine surve asi kohtusse saata. Kõlakambrist väljasaamine ei ole lihtne, see nõuab teatud eneseületust.
Mäletan ise ühte sellist juhtumit riigi peaprokuröri ajast, kus avalikkuse tähelepanu all olevas kriminaalasjas prokuratuur otsustas menetluse siiski lõpetada. Kõrged kaitsepolitseiametnikud olid sellest otsusest üsna nördinud. Konkreetne kriminaalasi polegi oluline – see on lihtsalt näide, kuidas prokuröril võib olla keeruline menetlusele stopp öelda. Lõpetatud kriminaalasi ei assotsieeru üldjuhul kellegi jaoks „tulemusliku“ menetlusega. See võib omakorda kaasa tuua selle, et üritatakse nõrku süüdistuse episoode hakata täiendama, otsides järjest juurde lisatõendeid või uusi süüdistusetteheiteid, et asi kohtukõlbulikumaks saada.
Prokuröri soov on kohtus võita
Eelöeldu ei tähenda, et prokuröril on ükspuha, mis kohtus kriminaalasjast saab. Ükski prokurör ei soovi kohtus kaotada. Esiteks on võidusoov inimlik. Teiseks ongi prokuröri rolliks võistlevas menetluses olla efektiivne süüdistaja – see oli ka üks sajandialguse prokuratuuri reformi eemärke.
Probleem tekib aga siis, kui prokuröri võidutahe ei teeni enam õigusriigi huve. Sageli õigustab prokuratuur vaieldavate kriminaalasjade kohtusse saatmist ja edasikaebamist muu hulgas õigusselguse saamise vajadusega. Pelgalt õigusselguse saamine ei ole kriminaalmenetluses lubatud eesmärk. Aga jättes isegi selle aspekti kõrvale, siis praktika tõestab, et prokuratuur ei lepi mitte igasuguse õigusselgust loova kohtuotsusega, vaid soovib ikkagi eelkõige oma „õigusselgust“ maksma panna, kohtuotsuseid lõpuni edasi kaevates.
Kõikide kohtuastmete läbimine teeb menetluse lisaks väga kalliks, seda ka kohtualuste jaoks. Enamikel Eesti inimestel ei ole nii palju raha, et aastaid kohtus võidelda, mistõttu ollakse valmis minema kokkuleppele või prokuratuuri pakutud oportuniteet vastu võtma. Ainult väga jõukad või väga põhimõttekindlad inimesed on üldjuhul nõus täispika kohtutee ette võtma oma õiguste kaitseks.
Lisaprobleem on ka selles, et Eestis on kriminaalkohtusüsteem üles ehitatud põhimõttel, et kõige olulisem osa menetlusest toimub maakohtus, kus uuritakse vahetult kõiki tõendeid. Samas teavad kõik osalised, et ükskõik kui head tööd maakohus teeb, keegi nagunii selle otsuse vaidlustab. Nii on maakohtu menetlusest keerukates asjades kujunenud kulukas vaheetapp enne kõrgematesse kohtutesse jõudmist. See on süsteemne probleem meie kriminaalkohtusüsteemis.
Piirang edasikaebeõigusele
Eelloetletud tendentsid on olnud mõnes mõttes paratamatud ja tulenevad eelkõige meie võistleva kriminaalmenetluse mudelist. Nende negatiivset mõju on prokuratuuril endal võimalik vähendada, neid teadvustades ja maandades. Prokuratuuri juhtkonnal on siin otsustav roll. Aga teisalt tuleb tõdeda, et isegi riigi peaprokurör on mõnes mõttes süsteemi ohver – ka temalt ei saa oodata, et ta oleks täiesti erapooletu kriminaalasjade tulemuslikkuses ja et tal oleks ükskõik, kas prokuratuur võidab või kaotab kohtus.
Ma ei usu ka prokuratuuri välise kontrolli efektiivsusesse. Maailmast ei ole võtta häid eeskujusid, kuidas näiteks justiitsministri aktiivne sekkumisõigus kriminaalmenetlusse või parlamendi tegelemine konkreetsete kriminaaltoimikutega oleks õigusriigi edendamisele palju kaasa aidanud. See võib olla teatud juhtudel küll sobiv ventiil auru väljalaskmiseks, mitte aga süsteemne meede.
Samas võiks kaaluda seadusemuudatusi, mis nende suundumuste mõju vähendaksid.
Põhiseadus annab kohtuotsuste edasikaebeõiguse ainult kohtualustele (§ 24 lg 5), mitte riigile. Prokuratuuri õigus kohtuotsuseid edasi kaevata on talle antud tavaseadusega, mida parlamendil on võimalik muuta. Paljudes võistleva menetlusega riikides (näiteks Suurbritannia, Kanada, USA) on prokuratuuri edasikaebeõigus õigeksmõistvale kohtuotsusele piiratud teatud eranditega.
Muuseas, kriminaalmenetluse seadustiku eelnõu aruteludes sajandi alguses tõusis sama küsimus – kas prokuratuuri edasikaebeõigust ei peaks piirama teiste võistleva kohtumenetlusega maade eeskujul. Toona sellest loobuti, eelkõige argumendiga, et kuna just oli jõustunud uus karistusseadustik ja kriminaalmenetlust põhjalikult reformiti, siis võtaks riigikohtu praktika tekkimine uute normide kohta liialt kaua aega, kui kõrgemasse kohtusse saaks kaasuseid viia ainult kaitseadvokaadid. Enam see argument ei päde – 20 aastaga on tekkinud põhjalik kohtupraktika enamike olulisemate karistus- ja menetlusõiguse normide kohta. Näiteks viimati suurt kõneainet toonud endiste politseijuhtide õigeksmõistmise lahendis tsiteerib riigikohus ise rohkem kui kümmet enda varasemat otsust.
Eesti oma grand jury
Teiseks on osa praeguseid etteheiteid prokuratuurile seotud sellega, et keerukamates kriminaalasjades ei ole süüdistused põhjendatud ja nende kohtusse viimine toob kaasa kohtualustele alusetuid kannatusi. Olukorda võiks aidata parandada võistleva menetlusega maadest pärit grand jury laadse institutsiooni loomine, kelle ülesanne on enne süüdistuse esitamist (näiteks kaitsja taotlusel) hinnata, kas süüdistus on piisavalt põhjendatud, et kohtumenetlusega üldse alustada. Selle organi ülesandeks on kaitsta inimesi alusetute või ebakvaliteetsete süüdistuste eest.
Taolise vahekohtu liikmete seas võib olla ka prokuröre, aga kindlasti peaks sinna kuuluma prokuratuuriväliseid isikuid, eelkõige kohtunikke. See lahendus võiks puudutada ainult üldmenetluse kriminaalasju, mida on suhteliselt vähe ja seetõttu ei suurendaks see eriti kohtusüsteemi koormust. Vastupidi – õigussüsteem võiks jääda „kasumisse“ juba ühe põhjendamatu süüdistuse peatamisega, mis muidu kurnaks süsteemi aastaid.
