Riigihangete seaduse muutused tekitavad küsimuse, kuidas pakkujad saavad tulevikus oma õigusi vaidlustusmenetluses kaitsta, kirjutavad meie riigihanketiimi liikmed Mario Sõrm ja Anna Elise Põldmäe.
1. novembril jõustuvad riigihangete seaduse (RHS) muutused, mis lubavad vähem bürokraatiat, lühemaid menetlusaegu ja suuremaid piirmäärasid. Ajalooline kogemus räägib aga pigem seda keelt, et kui lubatakse kiiremaid, paindlikumaid ja tõhusamaid menetlusi, mis vähendavad ulatuslikult töö- ja halduskoormust, siis tegelikkuses midagi lihtsamaks ei lähe.
Nagu mujalgi, peitub ka riigihangetes kurat detailides.
Lisaks on muudatused sageli soodsad üksnes kas hankijale või pakkujale, kuid harva mõlemale korraga. See tähendab, et mõned lihtsustavatena välja reklaamitud muudatused võivad kaasa tuua hoopis selle, et pakkujate elu läheb keerulisemaks.
Siseriikliku riigihanke piirmäär kaob
Praegu kehtib Eestis üldiselt kolmetasandiline riigihangete piirmäärade süsteem, millega on omakorda seotud see, kui keerulise hanke peab korraldama. Need tasandid on lihthange, siseriiklik riigihange ja rahvusvaheline hange.
Alates novembrist kaob siseriikliku riigihanke piirmäär ning alles jääb kahetasandiline süsteem lihthanke ja rahvusvahelise piirmääraga. Teisisõnu tuleb asjade ja teenuste puhul alates 50 000 eurost ning ehitustööde puhul alates 100 000 eurost korraldada lihthankemenetlus. Asja ivaks on see, et pakkumuste ja vaidlustuste tähtajad on lühemad ning hankija saab alati pidada läbirääkimisi. Kuna lihthankemenetluse kestus on üldiselt lühem, peaks riigi arvutuste kohaselt menetluste keskmine kestus vähenema 87 päevalt 50 päevale.
Tõsi on aga seegi, et mida lühemaid tähtaegu hangetes ette näha, seda vähem on pakkujatel aega pakkumusi koostada. Riigihanke määratlemine lihthankemenetlusena ei ütle midagi selle kohta, kui pikk võiks olla mõistlik aeg pakkumuste koostamiseks. Üldiselt ongi lühemad tähtajad enamasti hankijate huvides ja harva pakkujate huvides, kes peavad rohkem kiirustama nii pakkumuste koostamise kui ka vaidlemisega.
Tähtis on seegi, et kuna madalaimad piirmäärad saavad olema 50 000 ja 100 000 euro juures, jookseb tulevikus suurem hulk riigihankeid radari alt läbi ning tahes-tahtmata tõstatuvad küsimused kellele, miks ja kuidas need lepingud lõpuks lähevad.
Kõiki pakkumusi enam ei kontrollita
Viimaseid kuid kehtiva RHSi kohaselt on hankija kohustatud kontrollima kõiki esitatud pakkumusi ja nende vastavust hanketingimustele. Novembrist kontrollib hankija ainult eeldatavat edukat ehk kõige soodsama maksumuse esitanud pakkujat ega tee teiste pakkumuste ega pakkujate suhtes enam otsuseid.
Ilmselt on see muutus kõige olulisem hankija jaoks, sest töökoormus väheneb märgatavalt – selle asemel et kontrollida näiteks kuute pakkumust, peab tulevikus kontrollima ainult ühte. Pakkujate jaoks tõusetub siin aga küsimus kaebeõigusest.
Kehtiva praktika kohaselt saavad ka kolmandale või veelgi kaugemale kohale jäänud pakkujad oma õigusi vaidlustusmenetluses kaitsta, kui suudavad eespool asuvad pakkujad nii-öelda eest ära vaielda. Otsejoones esimese koha saanu vastu sellised pakkujad minna ei saa. Vaidlemiseks on seega vaja hankija otsust ka nende pakkujate suhtes, kes tuleks eespoolt ära vaielda, sest kui selliseid otsuseid ei ole, siis polegi midagi vaidlustada.
Seadusest ega selle seletuskirjast ei saa aru, mis selles vallas alates 1. novembrist juhtuma hakkab. Eelnõu koostanud rahandusministeerium väidab, et tulevikus on vaidlustuse esitamise õigus kõigil pakkujail sõltumata sellest, mitmendaks nad menetluses jäid. Ka kümnendal kohal olev pakkuja võib edaspidi otse vaidlustada esikoha omanikku, olenemata sellest, et vaidlustuse rahuldamisel saaks ta üksnes moraalse õiguse ja võimaluse olla pingereas üheksas.
Miks ja kuidas selline muudatus kellelegi kasulik peaks olema, jääb mõistatuseks. Seda enam, et populaarkaebused ehk kaebused, kus kaebaja enda õiguste rikkumist ei väida, pole Eesti riigihangetes ju kunagi lubatud olnud.
Kui aga vaidlustamine jätkub nii nagu seni ehk kõik pakkujad peab eespoolt ära vaidlema, tähendab täielik pöördmenetlus sisuliselt seda, et küünlaid vääriva vaidlemise õigus ja rõõm jääb ainult teise koha omanikele. Ka sellise lahenduse mõistlikkust on pakkujate vaatenurgast raske näha.
Hankija saab valida, milliseid kõrvaldamise aluseid kasutada
Kehtiva RHSi järgi peab hankija kontrollima vabatahtlikke kõrvaldamise aluseid ning pakkuja kõrvaldamine on hankija otsus. Seni kohustuslikud kõrvaldamise alused nagu korruptsioon, rahapesu, maksupettus ja sanktsioonid jäävad ka edaspidi kohustuslikuks, kuid muudatuste kohaselt saab hankija nüüd määrata, kas üldse ja kui, siis milliseid vabatahtlikke kõrvaldamise aluseid konkreetses hankes kohaldada.
Vabatahtlikud kõrvaldamise alused on näiteks huvide konflikt, kartell, kohaliku maksu maksuvõlg või kasvõi varasema hankelepingu oluline või pidev rikkumine. Tulevikus kohaldatakse selliseid kõrvaldamise aluseid ainult siis, kui hankija on riigihanke alusdokumentides eelnevalt otsustanud neid kohaldada. Nii-öelda käigu pealt, pakkumuste vaagimise ajal ei saa hankija kõrvaldamise aluste kohaldamist või kohaldamata jätmist otsustada.
Kui hankija ei kohalda ainsatki vabatahtlikku kõrvaldamise alust, siis võib osutuda edukaks pakkuja, kes on hankijaga seotud või riigihanke tingimused ise ette valmistanud või kelle puhul on hankijal huvide konflikt näiteks isikliku või majandusliku seose kaudu. Kui hankija pole hankedokumentides näinud ette kõrvaldamise aluste kontrollimist, siis ei saa hankija sellist pakkujat ka kõrvaldada ning võib parimal juhul plindrist pääseda üksnes kogu riigihanke kehtetuks tunnistamisega. Riigihanke korraldamine ja siis selle kehtetuks tunnistamine on aga ühiskonnale märkimisväärne kulu.
Autorid kirjutavad täispikas artiklis ka hankijate väärteokoosseisude kaotamisest ja selle mõjust riigihangetele.
