Kui endine siseminister Lauri Läänemets ja politseikolonelleitnant Sirle Loigot kinnitasid neljapäeval Vikerraadio saates „Reporteritund“, et hoolimata erinevate automaatsüsteemide laiemast kasutuselevõtust rikkujate tabamiseks jälgimisühiskonda luua ei soovita, siis meie partner Carri Ginter viitas riigi senistele tegematajätmistele ja hoiatas tulevikus teistsugust poliitikat pooldavate valitsejate eest.
Ülemäärane jälgimine ja karistamine tekitab trotsi
Ginter tõi oma vastuväidetes esile, et mõnes kohas on ka teed selliselt projekteeritud, et korrektse möödasõidu tegemiseks tulebki lühiajaliselt kiirust ületada. Ning kui muidu seadusekuulekas juht saab sellise rikkumise eest karistada, siis see võib hakata tekitama trotsi Eesti riigi suhtes.
„Küsimus on selles, et arusaamine, justkui sellise keskmise inimese usinam trahvimine toob kaasa kuidagi isamaale truumat ja tublimat käitumist – see arusaamine ei lähe kokku. Iga selline äpardus, ütleme seesama möödasõit, millest ma rääkisin, tee on projekteeritud niimoodi, et ma ei saagi mööda kiirust ületamata – et siis inimene saab selle möödasõidu pealt trahvi, siis ta ei lähe koju, tänulikult ja rehabiliteerinuna, vaid ta läheb koju ja ta on natukene kibestunud,“ rääkis Ginter. „Ja küsimus on see, kui suurt hulka sellist kibestumust me suudame endale lubada ühiskonnana enne, kui see läheb destruktiivseks. See ongi tunnetuslik, psühholoogiline küsimus – see ei ole mitte see, et politsei on paha ja kihutamine on hea. See on hoopis mitmetasandilisem argument,“ rõhutas ta.
Ginter viitas ka sellele, et tema hinnangul on siseministeeriumis inimesi, kes sooviks luua süsteemi, millesse ühendataks kõik jälgimiskaamerad ning selle kaudu saaks hakata kõiki inimesi jälgima ja nende andmeid töötlema. „Kui me paneme juurde täiendavad kaamerad, ütleme, et siseministeeriumi ametnike ambitsioon on tekitada selline supervõrgustik, millega on veel lihtsam kurjategijaid püüda, siis meie asi on tegelikult need võrgustikud ära tükeldada ja seista uutele tehnoloogiatele vastu,“ leidis ta.
Suurte andmebaaside teke tuleb ära hoida
Ginter tõi veel esile, et automaatkaameratega määratavad karistused tunduvad ebaõiglased võrreldes nende rikkumiste suurust sellega, millistest kahjudest alates majanduskuritegusid hakatakse menetlema. Teiseks rõhutas ta, et igati tuleb ära hoida suurte andmebaaside teke.
„Võib juhtuda, et pannakse toime õigusrikkumisi ja siis need õigusrikkumised on tähtsamad ja vähem tähtsamad. Ma saan aru, et siin see diskussioonis läheb kaduma, et iga liiklusrikkumine on paha, aga samas ringkonnaprokuratuur ütleb, et pankrotikuritegusid hakkavad nemad menetlema alles 40 000-st eurost. Ja siis tekibki konflikt, et tundub, et see nulltolerants on valikuline, suvaline täiesti juhuslikel päevadel, et miks meil on majanduskuritegudes 40 000 eurot, aga kiiruseületamisel on pluss miinus kolm või viis või mis see on,“ arutles ta.
„Aga andmebaaside teema: jah, kaamerad on olemas, on kodudes, on koolides, autobussides ja suur võitlus on, et need ei ühenduks omavahel üheks kergesti kasutatavaks suureks andmebaasiks, vaid see olekski natukene ebatõhus, et tuleb nad eraldi läbi käia. Selle vastukaaluks on sul siis ka teadmine, et sul ei ole ühte superuserit (superkasutajat – toim.), kes saab kõike sinu kohta teada,“ rääkis ta.
Läänemetsa kinnitusel siiski sellist suurt andmebaasi keegi luua ei taha. „Seda superandmebaasi ja sellist jälgimisühiskonna monstrumit mina ei ole kuulnud, et poliitiliselt Eestis keegi toetaks. Ma pole näinud, et sellist asja [keegi tahaks], kuhu kõik kokku jookseb ja siis saad kogu riiki kontrollida, mina isiklikult olen ka selle vastu. Ja sellepärast ongi, et me peaks nagu eristama ja aru saama, et keegi seda ei taha teha,“ rääkis ta.
Eraldi tõi Ginter välja ka kaamerate sotsiaalse mõju: „Mis on liikluse ja kõige sellega on üks asi, et me tegeleme eelkõige korrakaitsega – et keegi ei saaks viga, kellelegi ei juhtuks midagi, ei varastataks midagi. Aga selle ümber on terve maailm, mis on sotsiaalteadlaste maailm, psühholoogia näiteks ja, ja ka see küsimus, et teadusuuringud näitavad, et kaamerad, sealhulgas ka keskmise kiiruse kaamerad, üldse kiiruskaamerad, tekitavad tõsiseid vaimse tervise häireid inimestel. Ja see on uuringutega tõestatud, et inimesed muretsevad, et kuidas nad peaksid käituma, kuigi selle kaamera eesmärk on ainult tegeleda kiirusega või siis, et keegi kellelegi kallale ei lähe. See psühholoogiline element sealjuures on see, et seal kaamera taga istub nüüd keegi, kes teab, kuidas ma peaksin käituma,“ tõdes Ginter. Tema sõnul on uuringud näidanud, et täiesti seaduskuulekad inimesed eelistavad käia mööda tänavaid, kus kaameraid ei ole, sellepärast et nad kardavad, et äkki nad käituvad valesti.
Riik rikub andmeid säilitades seadust
Ginter tõi veel esile, et siiani valitseb politsei andmebaasides korralagedus ning nendes on isikuandmeid, mida seal ei tohiks olla.
„Miks on politsesi andmebaasis minu alaealise tütre pilt, kes ei ole mingit rikkumist toime pannud? See on sellepärast, et meil andmekaitsealaselt toimub ikkagi läbu ehk siis mingit tasutud liiklustrahviga sõiduki terve seal liikunud seltskonna kollektiivi pildi säilitamine, ja neid on mitu. See ei ole ainult see konkreetne näide – päringute peale tulid nad kenasti välja. Miks nad seal on ja miks me peaksime arvama, et nüüd selle uue süsteemi tutvustamisel, kus pildistatakse kõiki, et siis seal kuidagi toimuks see tsiviliseeritult ja hästi, et toimub euroopalikele nõuetele vastav andmete hävitamine ja kõik see hügieen. Meil on kõik need pildid alles,“ rääkis Ginter.
„Euroopa Kohtu praktika järgi isegi kurjategijate pilte ei tohi nii kaua säilitada. Ja nüüd me säilitame täiesti tavaliste inimeste pilte. Ka politsei peab tagama Euroopa Liidu õiguse täitmise. Politsei ei saa öelda, et meil on omaenda siseriiklik õigusakt ja seetõttu me Euroopa kohtu praktikat ei täida. Ja küsimus on ka see, et miks seda vaja on? Kuidas soov säilitada kõikide inimeste pilte seal aitab minu turvalisusele või ühiskonna turvalisusele kaasa, kui minu alaealise tütre pilt on andmebaasis ja minu venna vana pruudi pilt on andmebaasis. Mis on siis see ühiskondlik tellimus, mille jaoks see põhiõiguste piirang toimub?“ küsis ta.
„Mina näen probleemi selles, et mina kui seaduslikult käituv kodanik ei peaks olema riigi järelevalve all igapäevaselt tänaval ja liikluses osaledes,“ lisas Ginter.
Eraldi tõi välja veel ohu, kuidas võiksid selliseid andmebaase ja jälgimissüsteeme hakata kasutama teistsugused poliitilised jõud.
„Me näeme Ameerika Ühendriikides, kuidas on pinged rahvusvaheliselt üleval, et kes selle süsteemi rooli istub homme, seda me tegelikult ei tea, kuidas järgmised valimised lähevad. Ja me teame seda, et Venemaal on olemas kõik need unistuste tehnoloogiat ehk siis on olemas seesama tehisintellektiga ühildatud kaamerasüsteem on olemas tuhanded politseinikud tänavatel ja nüüd lihtsalt näitena seesama, et seesama kortermaja fonolukk on võimalik ühendada Venemaal politsei andmebaasiga ja sellega on suurepäraselt võimalik püüa korterivargaid, aga sellega on suurepärane ka välistada opositsiooni tekkimist ja sellega on suurepärane hoida inimesi kontrolli all. Ja seal ka šantaaž ehk siis selle tehnoloogia põhjal on võimalik poliitilisi oponente tasalülitada,“ kirjeldas Ginter.
Samas on näide ka Eestist koroona-ajal, kus taheti hakata inimesi jälgima, meenutas Ginter: „Võtke seesama koroona aja näide, kus tehti telekomi-ettevõttetele päring, palun andke meile iga inimese mobiiltelefoni asukohad – seda tegi Eesti Vabariik. Seda ei teinud Tesla või Facebook, seda tegi Eesti Vabariik ja ainukene põhjus, miks neid andmeid välja ei antud, on sellepärast, et Telias, Elisas ja nii edasi olid tark juhatus, olid mõistlikud juristid ja ütlesid riik, et teil ei ole õigust selliseid andmeid saada. Aga see põhines ühe inimese tarkusel.“
Sama moodi on Eestis mobiiltelefoni meta-andmete teema siiani lahendamata, ehkki riigikohus on aastaid tagasi öelnud, et riik ei tohi sundida telekomi ettevõtteid neid andmeid koguma ning sama on leidnud ka Euroopa Kohus.
