Numbrituvastuskaamerate kasutamist reguleeriv uus eelnõu on küll edasiminek, kuid mitmed punktid eelnõus tekitavad küsimusi ja vajaksid täpsustamist, rääkis ERR-ile meie partner Carri Ginter.
„Eelnõu on edasiminek ja vähemalt natukene on mõeldud. Siiski valmistavad mitmed küsimused muret,“ ütles Ginter.
Peamine probleem on selles, et ohutõrje mõiste ei ole eelnõus piisavalt täpsustatud, mistõttu saab mõiste tähendust väga laialt tõlgendada, selgitas vandeadvokaat.
„Mida ikkagi tähendab ohutõrjeks kaamerate kasutamine? Ohutõrje on ohtlikult lai mõiste ja võimaldab süsteemi kasutada ebamõistlikult ulatuslikult,“ nentis Ginter.
Õigusteadlase hinnangul põhilised probleemid eelnõus puudutavadki asjaolu, et mitmed punktid on täpsustamata.
Üheks küsimuseks on, kuidas numbrituvastuskaamerate süsteemi kasutamist kontrollida.
„Hädavajalik on väline kontroll nii selle üle, kas konkreetsete kaamerate paigaldamise argumendid on näilikud või piisavalt kaalukad, samuti, kas kaameraid on siiski kasutatud ainult tõsisel vajadusel,“ selgitas Ginter.
Ligipääsu tuleb radikaalselt piirata
Siseminister Igor Taro kommenteeris „Aktuaalsele kaamerale“ antud intervjuus, et andmetele pääsevad ligi ainult need inimesed, kellel on selleks põhjendatud huvi ehk menetlejad.
Ginteri hinnangul tuleb süsteemile ligipääsu omavate isikute arvu radikaalselt piirata. Kui ligikaudu tuhat inimest pääsevad süsteemis eraisiku andmetele ligi, siis tekib küsimus, kas see inimene ise usaldaks tuhandele inimesele enda andmed, selgitas ta.
Vandeadvokaat püstitas ka mitu küsimust, millele uus eelnõu muudatus vastust ei anna.
„Võrgus on terve rida muid kaameraid, millel numbrituvastusvõimekus puudub. Mis neist saab? Väga tahaks kuulda ka seda, millised kaamerad on võrgust eemaldatud, kuna tuvastati, et nad ei paikne siiski ohtlikes kohtades. Samuti – mis tagaks minu teavitamise, kui minu andmeid on vaadatud?“
