Tohutu vastasseis on taas lõkkele puhutud – kõlavad väited, et plaanitavad seadusemuudatused võtavad autoritelt autoriõigused, kirjutab meie nõunik ja vandeadvokaat Olivia Kranich Postimehes avaldatud arvamusloos.
Autorid kardavad, et tulevikus saavad tootjad-tellijad neist ja nende loomingust üle sõita. Muudatuste vastastelt kõlavad argumendid on aga kantud emotsioonidest ning sisaldavad suures osas eksiarvamusi.
Praegune seadus sisaldab vastuolu
Tüli autoriõiguse seaduse muutmise pärast tuleb sellest, et kehtiva seaduse järgi on teose muutmine samal ajal nii varaline kui ka isiklik õigus. Varaliste õiguste alla kuulub autori õigus teose töötlemisele ehk õigus teha ise ning lubada ja keelata teistel teha teosest adaptsioone, arranžeeringuid ja teisi töötlusi. Isiklike õiguste alla kuulub jälle õigus teose puutumatusele ehk õigus teha ise ning lubada ja keelata teistel teha mis tahes muudatusi teoses, selle pealkirjas või autorinime tähistuses. Seega on vastuolu kehtivasse seadusesse sisse kirjutatud – sisuliselt sama õigust reguleerib kaks eraldiseisvat seadusepügalat.
Olukord põhjustab õigusselgusetust ning ebakindlust nii autoritele kui ka teoste kasutajatele. Kui autor on varalised õigused loovutanud või need on seaduse alusel üle läinud, võib tellija, tööandja või kes iganes varalised õigused omandas teost justkui omatahtsi kohandada ja töödelda. Samas isiklike õiguste alusel võib autor keelata mis tahes muudatuste tegemise ehk sisuliselt ka igasuguse töötluse. Seejuures on varalised õigused vabalt üleantavad, kuid isiklikud õigused on autori isikust lahutamatud ehk neid üle anda ei saa. See tähendab, et isiklik õigus keelata mis tahes muudatuste tegemine trumpab igal juhul üle varalise õiguse teose töötlemisele.
Nii olemegi lõhkise küna ees, kus tellija teose kasutajana ja varaliste õiguste omajana peaks kui tahes tühiste muudatuste tegemiseks saama autorilt nõusoleku.
Kas igasugune teose edasiarendus ilma autori loata peaks olema vaikimisi keelatud?
Kas on ikkagi õige, et varalised õigused loovutanud või seaduse alusel üle andnud arhitekt saab aastaid hiljem isiklike õiguste alusel takistada ehitise renoveerimist või laiendamist? Kui arhitekt on loonud eskiisi ja eelprojekti, siis kas on õige, et tellija peab igal juhul tegema lõpuni koostööd just selle arhitektiga? Kas on õige, et lähtekoodi maha müünud ettevõtja keelab autorite isiklike õiguste alusel koodi mis tahes kujul muutmise või edasiarendamise? Vastus neile küsimustele on „Ei!“. Sellist lepingut ei soovitaks ühelegi tellijale.
Praktikas lahendavadki juristid teose muutmisõiguste paradoksi praegu selliselt, et lisaks varaliste õiguste loovutamisele lepitakse lepingus kokku autori isiklike õiguste teostamiseks litsentsi andmises või võetakse autorilt kinnitus, et ta ei teosta teatud viisidel või ulatuses oma isiklikke õigusi. Õiguskirjanduses ollakse seejuures erimeelel, kas isiklikke õigusi saab litsentsida või nende teostamisest loobuda. Sellist õigusselguse puudumist proovitakse maandada lepingutes erinevaid stsenaariume pikalt ja keeruliselt lahti kirjutades.
Kui juba leping sõlmitakse, suurt probleemi peale teatava õigusselgusetuse ei ole. On küll omajagu selgitamist, läbirääkimist ja paberimäärimist – eriti juhul, kui Eesti autorid osalevad mõnes välismaises loomeprojektis –, kuid lõpuks saavad pooled täpselt või vähem täpselt leppida kokku teose muutmise õiguses. Suuremat sorti jama tekib aga siis, kui leping jääb mingil põhjusel sõlmimata.
Kehtiv seadus näeb ette, et teatud juhtudel lähevad varalised õigused automaatselt üle tellijale. Näiteks töölepingu alusel või avalikus teenistuses oma otseste tööülesannete täitmisel loodud teose autoril tekib teosele küll autoriõigus, kuid autori varalised õigused lähevad ilma piduliku vormistamiseta üle tööandjale. Kohtupraktikas on varaliste õiguste üleminekut laiendatud tsiviilõigusliku lepingu (näiteks töövõtulepingu) või muul alusel töötamisele ning ka laiemalt tööülesannete püsivale täitmisele, sealhulgas autori suhtele äriühinguga, kui ta on selle ühingu juhatuse liige. Sarnaselt lähevad seaduse alusel automaatselt produtsendile üle teatud varalised õigused audiovisuaalteosele. Isiklikud õigused jäävad täies ulatuses autorile. Sealhulgas jääb autorile vaikimisi õigus keelata teoses mis tahes muudatuste tegemine.
Kes maksab, see tellib muusika
Varaliste õiguste automaatne üleminek on mõeldud kaitsma tööandjaid ning tellijaid ehk neid, kes on teose loomise korraldanud ja selle eest tasunud ning kellel peab seetõttu olema ka võimalus teost kasutada. Kes maksab, see tellib muusika. Autoriõiguste, eelkõige autori varaliste õiguste eesmärk on ju soodustada loometegevust ja võimaldada teose kasutamist käibes. Seadus, mis võimaldab isiklike õiguste kaudu sisuliselt keelata teose käibes kasutamise, ei vasta autoriõiguste kaitse mõttele.
Samuti ei ole autoriõiguste kaitse mõttega kooskõlas praegune praktika, et isiklike õiguste kaudu rakendatakse nii-nimetatud tarnijalukustust (inglise keeles vendor lock-in). Näiteks, tellides arhitektilt eskiisprojekti, oled temaga justkui kogu hoone elutsükliks seotud. Kui soovid teenuseosutajat näiteks sama teenust soodsamalt pakkuva vastu vahetada, pead alustama kogu protsessi nullist. Kui hoone lõpuks valmis saab, pead aastaid hiljem saama algselt arhitektilt nõusoleku selle renoveerimiseks või laiendamiseks.
Plaanitavaid muudatusi ei tasu karta
Muudatuste vastased ignoreerivad ühel või teisel põhjusel asjaolu, et Eestis kehtiv lahendus on rahvusvahelises pildis erandlik ning selgelt aegunud. Tagurlik suhtumine pidurdab ka Eesti autorite võimalusi anda oma teoseid rahvusvahelisse käibesse. Ükski suurtest filmitootjatest ei oleks nõus sellega, et näitlejal on võimalus hiljem vaidlustada audiovisuaalteose lõpptulemust, kuna tema nägemus oma esitusest kui tervikteosest oli teistsugune.
Seejuures pole vaja karta, et autoritel kaoks sõnaõigus. On alati autori valik, kas ta soovib oma varalised õigused üle anda või ei. Muudatuste eesmärk on lihtsalt luua selgust, leppides kokku, et teose muutmine/toimetamine/redigeerimine on varaline õigus, mida saab varalise õiguse omanik käsutada ja käibes kasutada. Kui autor tahab, lubab oma teose muutmist. Kui ei taha, siis ei luba. Kaob aga pettuse maiguga olukord, kus varalised õigused justkui antakse või lähevad üle, aga tegelikult saab autor isiklike õiguste alusel teoses mis tahes muudatuste tegemist oma suva järgi piirata.
Lisaks sellele, et autoritele jääb võimalus mitte anda varalise õigusena üle õigust teose muutmiseks, jääb autoritele alles õigus vaidlustada au ja väärikust või mainet kahjustavad muudatused. Selline õigus ei tulene üksnes autoriõiguse seadusest, vaid on autoritele tagatud rahvusvahelise õiguse alusel. Arhitekt saab keelata ehitise renoveerimist või laiendamist viisil, mis kahjustab tema au ja väärikust või mainet, näiteks saab ta takistada ebasündsate elementide lisamist.
Näitleja saab keelata esituse salvestuse kokkulõikamist viisil, mis kahjustab tema au ja väärikust või mainet, näiteks esituse kombineerimist muu materjaliga moel, mis seostab näitlejat sõnumite või hoiakutega, millega ta pole nõustunud. Ehk siis jääb täielikult alles autori õigus teose puutumatusele au ja väärikuse kaitse kontekstis.
Kokkuvõttes on õigusselguse ja -kindluse loomine igati tervitatav. Veelgi parem, kui sealjuures soodustatakse loometegevust ja autoriõigustega kaitstud teoste kasutamist käibes ning võimaldatakse autoritel õigusi vabalt käsutada.
