„Aga mina mille eest?“ halises härra Palivec. „Ma olin ometi nii ettevaatlik.“
Nii algab üks kuulsamaid stseene „Vahva sõduri Švejki juhtumistest“, kus kõrtsmik arreteeritakse, sest tema seinal mustasid kärbsed ära keisrihärra portree. Nagu leheveergudelt loeme, on end sarnasest olukorrast läbi aegade avastanud mitmed tublid Eesti inimesed. Ja jääb mulje, et üha sagedamini.
Et seos kirjandusklassikaga pelgalt hüpoteetiliseks ei jääks, meenutame mõnda viimastel aastatel õigeksmõistva otsusega päädinud kohtusaagat, olgu see näiteks ettevõtja Kajar Lemberi, kohtunik Eveli Vavrenjuki, poliitik Marti Kuusiku või endise raamatukogudirektori Martin Halliku kriminaalasjas. Pooleli on mitmed prominentsed vaidlused, kus prokuratuur on vaidlustanud õigeksmõistva otsuse. Loetud kuud tagasi lahkus meie hulgast saateprodutsent Kristi Loigo, kelle suhtes alustatud kriminaalmenetluse lõpetamist seoses mõistliku aja möödumisega vaagis Riigikohus veel mitu nädalat pärast tema surma.
Ei saa tõsikindlalt väita – eriti ilma toimikuid lugemata –, et ükski neist kaasustest poleks kunagi tohtinud ilmavalgust näha. Ometi on põhjust muretseda, kui prokuratuuri aastaraamatus (2024) kutsutakse prokuröre avalikult üles kriitikat tähele panemata edasi võitlema, kui sarnaselt jalgpallimatšile ei „löö avaväravat“ prokuratuur, sest kohus on leidnud, et tõendid ei anna kogumis alust süüdimõistva otsuse tegemiseks, või kui ajakirjanduses deklareeritakse eesmärki kurjategijad vaeseks uurida. Õigeksmõistva otsusega lõppenud kohtuasjades tuuakse enamasti positiivsena esile mõne ebaselge olukorra kohtus selgeks vaidlemine. Samal ajal unustatakse, et sellisel viisil saavutatud õigusselguse eest tasuvad lõivu lihast ja luust inimesed, pahatihti oma tervise ja elutöö arvelt. Lihtsustatult: minul ei ole tore olla, kui minu peal läbi viidud kriminaalmenetluses õigus selgemaks sai. Kodanikuna ei ole mul hea meel, kui pisikestes asjades kulutatakse ametnike tööaega ja närve ning laiemalt meie kõigi kaukast riigile maksudena eraldatud raha.
Advokaadina kriminaalmenetlustes kannatanuid ja süüdistatavaid esindades jääb kohati mulje, et prokuratuuri soov saavutada võit iga hinnaga ning viia kohtu ette pretsedendituid olukordi kaalub üles pressiteadetes kõlavad õilsad eesmärgid nagu õiglane menetlus või elu- ja ettevõtluskeskkonna parandamine. Sarnasest, olgugi et tunnetuslikust frustratsioonist kannustatuna on viimastel aastatel üha enam väljendatud tungivat vajadust muuta kriminaalmenetlus efektiivsemaks (vt Postimees, ERR). Menetlust tõhustades kolistame aga edaspidigi samu ämbreid, ainult et senisest veelgi kiiremini, tihedamini ja vähem paberit määrides. Menetluste statistilisele kestusele või muudele arvnäitajatele keskendumise asemel väärib hoopis mõtestamist, millised on ja peaksid olema ühiskonna ootused kriminaalmenetlusele ning millised süsteemsed lahendused aitaksid võimalikult edukalt vältida süütute inimeste väntsutamist kohtupingis. Ja kas menetleja saab langetada ka väärtusotsuseid: kui palju ressursse on siin mõistlik hakkama panna, kas see „patsient“ loob ühiskonnas piisavalt lisaväärtust, et väiksemad apsakad andestada, ja palju muud.
Prokurör kui õigusejumalanna
Üks esimesi põhitõdesid, mille juuratudengid õpingute alguses omandavad, on 18. sajandi juristi sir William Blackstone’i formuleeritud põhimõte: parem, kui kümme süüdlast pääseb karistusest, kui et üks süütu kannatab. Samast ideest lähtub ka üldtuntud süütuse presumptsiooni printsiip, mille kohaselt ei tohi käsitada kurjategijana kedagi, keda pole jõustunud kohtuotsusega kuriteos süüdi mõistetud. Sellest ei tulene arusaadavalt piiranguid kriminaalmenetluse läbiviimisele ning ka Blackstone’i põhimõte hoiatab üksnes süütute isikute süüdimõistmise, mitte nende suhtes menetluse alustamise eest.
Oleme harjunud, et õigust mõistab Eestis ainult üks institutsioon: kohus. Nii on raiutud ka põhiseadusesse ning isiku süüküsimust, kui see kunagi lõpuks kohtusse jõuab, vaagivad kohtunikud enamasti tõepoolest põhjalikult. Küll aga on kriminaalmenetluses terve rida otsuseid, mille langetab ainuisikuliselt prokurör või politseiametnik ning mis võivad inimesele mõjuda vähemalt sama suure karistusena kui süüdimõistev kohtuotsus. Üks olulisemaid neist on kriminaalmenetluse alustamine, mida seadus kohustab alati eranditult tegema kuriteo asjaolude ilmnemisel, sõltumata sellest, kas asja menetlemise vastu on avalik huvi, kui suur on esialgsetel andmetel isiku süü ning kas menetluse läbiviimine tundub esmapilgul üldse otstarbekas (vt nt Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1- 60-10, p 7).
Ometi näeme me praktikas väga mitmekesist lähenemist sellele reeglile. Kuigi see printsiip – juristid nimetavad seda legaliteedipõhimõtteks – on grammatiliselt justkui üheselt mõistetav, võimaldab see erinevaid tõlgendusi ning kurioossematel juhtudel koguni selektiivset õigusemõistmist. Tüüpilisteks näideteks on kõikvõimalikud erasektorit puudutavad vaidlused, kus mõni töötaja või juhatuse liige on ilma kokkuleppeta teinud endale ühingu arvelt ülekandeid või osutanud endaga seotud isikule ühingu poolt tasuta teenuseid. Kui pettuse ohvriks langenud ettevõtte omanik pöördub advokaadi poole, peab ta nii mõnigi kord kuulma, et kuigi kuriteo lõplikuks tuvastamiseks eksisteerivad kuskil tõendid, tuleb ettevõtjal need (nt tsiviilkohtu kaudu) iseseisvalt koguda, et prokurör veenduks kuriteo toimepanemises ja alustaks menetlust.
Reaalsuses teevad hätta sattunud ettevõtjad õiguskaitseasutuste eest tihti ära väga suure töö, kuna vastasel juhul võib ressursipuuduses vaevlevalt prokuratuurilt ja politseilt menetluse alustamist lootma jäädagi, eriti keerukamates asjades.
Millised tõendid on piisavad, et koguda kahtluste kinnitamiseks või kummutamiseks täiendavaid tõendeid? See on suuresti subjektiivne, seadusandja poolt reguleerimata küsimus ning enamasti ühe prokuröri otsustada.
Olgugi et viimase abinõuna saab menetluse alustamata jätmist kannatanu ringkonnakohtus vaidlustada, on menetluse alustamise küsimuses ning ka kohtueelses menetluses laiemalt Justitia ehk pimeda õigusejumalanna roll pigem prokuröri kui kohtu pärusmaa.
Kuid kui pime saab kohtueelses menetluses olla Justitia, kelle eesmärk on hilisemas kohtumenetluse faasis kriitikat tähele panemata edasi võidelda ja tuua koju võimalikult palju kohtuvõite süüdistatavate üle, sealhulgas neid kokkuleppemenetlusele motiveerides?
Puutudes igapäevaselt kokku erinevate majanduskuritegude menetlustega, jääb mulje, et pime õigusejumalanna (prokuratuur) kergitab aeg-ajalt rätikut silmadelt ning on avalikku sektorit puudutavate kuriteokahtluste korral oluliselt vähem vaoshoitud. Näiteks kui kahtlus puudutab mõnda riigilt saadud toetust või maksude tasumist, on menetluse alustamine pigem tõenäoline ning eeldab vähem tõendeid.(1) Illustreerivaks näiteks sobib Mailis Repsi kohtuasi, kuna advokaadina on keeruline ette kujutada, et mõne sarnase erasektorit puudutava juhtumi puhul oleks menetlust alustatud, rääkimata süüdistuse esitamisest kohtusse. Kui erasektori juht viiks koroona ajal koju kohvimasina, ei alustataks tõenäoliselt kriminaalmenetlust, vaid palutaks see tal kenasti kontorisse tagasi viia. Sama tendentsi kinnitab ühe pankrotihalduri kohtu alla andmine põhjusel, et viimane saatis töövõimetuslehel olles mõned töömeilid.
Paratamatud ohvriannid õigusriigi altarile?
Mõistagi pole võluvitsa, mis välistaks spekulatiivsete ning hiljem põhjendamatuks osutuvate menetluste algatamise või tagaks kannatanute ja kahtlustatavate võrdse kohtlemise nii era- kui ka avalikku sektorit puudutavate kuriteokahtluste uurimisel. Ometi on hea tahtmise korral võimalik neid süsteemseid riske senisest paremini maandada. Põhjust selle nimel pingutada kahtlemata on, kuna lisaks üksikisikutele tekkiva kahju ärahoidmisele aitab menetlustoimingute põhjalikum kaalumine tõsta ühiskonna usaldust õiguskaitsesüsteemi vastu tervikuna.
Kõik algab õiguskaitseasutuste endi sisekultuurist ja suhtumisest. Kas tõendid toetavad kuriteokahtlust piisavalt, et alustada isiku suhtes kriminaalmenetlust, millest teada saamine on emotsionaalselt nii mõnegi inimese jaoks vähidiagnoosiga võrreldav?
Kas konkreetsel juhul menetluse alustamine, alustamata jätmine või näiteks jälitusloa taotlemine on kooskõlas tavapärase menetluspraktikaga nii avalikus kui erasektoris toime pandud sarnaste kuritegude puhul?
Kas küsimus väärib kriminaalmenetlust või saaks suurema kasu näiteks haldusmenetluses? Need on mõned näited tüüpküsimustest, mida küsivad paljud prokurörid endilt kahtlemata praegugi, kuid mille esitamine peaks olema lahutamatu osa nii tavapärasest tööprotsessist kui ka organisatsiooni põhiväärtustest. Lihtsustatult: lihtsalt see, et midagi on võimalik tõlgendada kuriteona, ei tähenda, et seda peab ilmtingimata ja alati tegema.
Teatavat efekti õnnestuks saavutada ka organisatsioonis töökorralduse muudatustega. Kuigi paljud olulised menetlusotsused arutatakse majas omavahel läbi, jäävad mitmed kaalukad otsused enamasti üheainsa prokuröri langetada. Kui menetluse algatamine, läbiotsimiseks või jälitustoiminguks loa taotlemine või avaliku huvi puudumise tõttu menetluse lõpetamine oleks kollektiivis läbi arutatud otsus, oleks see heidutav meede kaalukates küsimustes kergekäeliste sammude astumise vastu. Praeguse töökorralduse järgi piisab kriminaalasja viimiseks läbi kõigi kolme kohtuastme sisuliselt ühe prokuröri veendumusest, kelle arvamust võivad seejuures kujundada tõendid või infokillud, mis ühel või teisel põhjusel kohtu ette kunagi ei jõua.
Tööriistu meie kriminaalmenetluse inimesekesksemaks muutmiseks ja avalikkuses kõlapinda leidnud vigade vältimiseks leiab kahtlemata veelgi. Kodanikena peame olema nõudlikud, et inimeste saatuse üle otsustavad tippametnikud ei oleks pelgalt head juristid, vaid tajuksid oma rolli ka inimlikul ja ühiskondlikul tasandil. Kriminaalmenetluse tõhustamine on küll tervitatav, kuid siiski teisejärguline eesmärk, kui põhiväärtuste kompass peaks menetluse käigus kaduma kippuma.
Loe täispikka artiklit ajakirjast „Edasi“.
Märkused
(1) Statistikat menetluste alustamata jätmise otsuste sisu ja jaotuse kohta autoritele teadaolevalt paraku avaldatud ei ole.
