Meie partner Allar Jõks käis Kuku Raadio „Hommikuraadios“ kõnelemas meie arutelukultuurist.
Kas see, et arutelukultuur on paraku jõudnud kultuurimajadest internetti, on vajutanud väga sügava templi ühise arutamise kvaliteeti?
Kindlasti on vajutanud. Praegu saab ju igaüks olla nii-öelda arvamusliider, kui ta on endale nii-öelda kõlakoja moodustanud ja seal jälgijaid leidnud. Samas ei paneks ma seda vaid tehnoloogia süüks. Vot siin ma olen ka, nagu tänase saate pealkiri kõlab, kahevahel. Ma olen kahevahel selles osas, et kas see arutelukultuur on, julgen kasutada sõna „allakäinud“, tänu sellele, et see, mis toimub Toompeal, jätab oma jälje valijatesse? Et kui Toompeal julgetakse nii teha, siis miks meie ei tohi? Või on vastupidi, et kuna sotsiaalmeedias käib selline teineteisele ära tegemine, tühistamine? Nii me ei teagi tegelikult, kumba pidi see Eestis on. Aga igal juhul on parlamendis enamuse-vähemuse vahel väga sügavad kaevikud ja sealt visatakse verbaalseid HIMARS-e ja granaate ikka väga tihedalt.
Kuidas seda aga parandada võiks?
Kui küsida, et mida teha, siis mul head vastust pole. Alati võib öelda, et olgem kultuursed, oleme ju siiski kultuurrahvas. Aga see jääbki selliseks tühjalt kõmisevaks üleskutseks, millest ma tegelikult ka oma aastapäeva artiklis kirjutasin. Ma arvan, et meil peaks lihtsalt olema neid inimesi, kes julgevad arvata, rohkem. Praegu lükkab see tühistamise kultuur, sildistamine, tegelikult väga palju inimesi arutelu ruumist, mis on niigi väike, eemale. Kui rohkem inimesi hakkaks arvamust avaldama, siis ei oleks võimalik nii kergelt mingisuguseid argumente või ratsionaalseid kaalutlusi kõrvale lükata.
Aastal 2025 peaks igaüks meist leidma oma sisemise päästiku, mis annab tavalisele inimesele julguse rääkida. Minul näiteks on lapselapsed ja lapsed, kellele ma ei taha jätta sellist Eestit, nagu praegu on. Selleks võivad olla mingid muud huvid, aga mida rohkem on neid, kes räägivad, seda parem. Samas ei ole tähtis see, et kõik räägiksid üht juttu. Ma ma austan ja osalen tihtipeale ka nendes sotsiaalmeedia aruteludes, kus näen, et ei ole mitte ühtegi minu mõttekaaslast. Ja ma tean, et kui ma sinna midagi kirjutan, saan seal kohe süüdistatud.
Oma arvamusloos tõite välja, et noored valijad on väga skeptilised demokraatia jätkusuutlikkuse ja vajalikkuse osas. Mis võiks nende usu taastada?
Nende usu aitaks taastada see, kui nad näevad, et nende unistuste Eesti on võimalik. Ma arvan, et kõigil meil on oma unistuste Eesti, aga praeguses muutuvas määratlematus olukorras, kui sa ei näe, et sinu unistuste Eesti võib tõeks saada, siis sa mõtledki, et demokraatia võib-olla ei ole kõige parem riigivalitsemise vorm.
Aga Churchilli mõttega, et midagi paremat ka ei ole, nõustute?
Jah, ma olen üdini ja lõpuni demokraatia usku. Aga seda usku peab toitma. Läbi selle me saame Eesti demokraatiat paremaks teha.
Kuula täispikast intervjuust, kuidas hindab Jõks USA poliitikas toimuvat ja selle mõju meile.