Milline on teie vastus järgmisele dilemmale? Sõidukit rentivale nelja lapse ainukesele lapsevanemale on Peugeot 5008 automaksukulu 220,39 eurot. Lisaks sellele saab temast automaksu tarbija (tean, kummaline nii mõelda), kuna automaks on tema jaoks maksustatud käibemaksuga. Kui ta aga otsustab auto liisida, siis ei kohaldu ei mootorsõidukimaks ega ka käibemaks. Seega kohtleb automaks liisingu- ja rendiärisid kardinaalselt erinevalt.
Kuidas riik sellise erineva kohtlemise disaininud on? Läbi mootorsõidukimaksu maksja definitsiooni. Nimelt ütleb mootorsõidukimaksu seaduse (MSMS) § 5 kahte asja. Esiteks seda, et reeglina on mootorsõidukimaksu maksja sõiduki omanik. Teiseks seda, et ka vastutav kasutaja saab olla mootorsõiduki maksu maksja, aga seda ainult juhul, kui sõiduki omanik on liisinguandja (samuti on selline erand ette nähtud mitteresidendist füüsilise isiku ja Eestis mitteregistreeritud juriidilise isiku puhul).
Seega saab maksu maksja olla vastutav kasutaja, aga seda ainult juhul, kui sõiduki omanik on liisinguandja. Kui sõiduki omanik on tavaline rendiettevõtja, siis ei saa vastutav kasutaja olla mootorsõidukimaksu maksja, isegi kui ta seda väga tahaks.
Selline liisingutele loodud erireegel on kindlasti kantud heast tahtest, kuid see põhjustab kaks ilmselt veidi ootamatut, aga selget probleemi.
Probleem 1: erinevalt liisingust ei ole renditud sõiduki puhul maksusoodustusi võimalik kasutada. Maksusoodustusi on võimalik kasutada vaid maksumaksjal. Kui liisingute puhul saab mootorsõidukimaksu maksjaks olla lõppklient, siis saab ta ka maksusoodustusi kasutada. Rendiettevõtjate puhul ei saa lõppklient olla mootorsõidukimaksu maksja isegi kui ta oleks vastutav kasutaja, mistõttu ei ole maksusoodustuste kasutamine võimalik ka parima tahtmise juures.
Seega kui näites toodud sõidukit rentiv ja sõidukit liisivad lapsevanemad saavad Peugeot 5008-dega foori ees kokku, siis üks neist maksab mootorsõidukimaksu täies ulatuses ning teine mitte midagi. Siin tekib küsimus, kas sõiduki rentimine ja liisimine on tõepoolest nii erineva sisuga, et nende erinev kohtlemine on õigustatud? Juristide jaoks on muidugi põhitõde, et liising on finantsteenuse leping ja rent on kasutusleping. Erinevad järelevalveasutused, erinevad tegevusloanõuded, ühel juhul peab oma krediidivõime tõendamisega rohkem vaeva nägema. Aga on erinevus siis tõesti nii suur, kui vaadata seda korraks sõitja vaatest, kes oma lapse kooli ja mujale peab viima? Kas mitte see pole võrdse kohtlemise tagamiseks oluline, kui rääkida lastetoetustest?
Probleem 2: erinevalt liisingust koormab rendisõiduki puhul mootorsõidukimaksu ka käibemaks. Ehk maksame maksult maksu (majanduslikult, mitte õigustehniliselt). Kuna sõidukirendis on mootorsõidukimaksu maksja rendiettevõtja, siis peab ta selle maksukulu kuidagi oma kliendilt ehk rendilevõtjalt kätte saama. Selleks pole muud võimalust kui see kulu oma teenuse hinna sisse panna ning kliendilt tagasi küsida. Seda saab teha ainult käibemaksuga koormatuna. Seega muutub mootorsõidukimaks rendilevõtjale samaväärseks saiale või piimale, mida ta poest ostab. Rendilevõtjast saab mootorsõidukimaksu tarbija.
Selles polegi ehk midagi ebatavalist, kui maksu käibemaksubaasi arvestada (käibemaksuga maksustatavat väärtust tõstavad näiteks ka impordimaksud ehk ka seal muutuvad maksud justkui kaubaks). Probleem on jällegi erinev kohtlemine. Miks sõidukit liisides peaks mootorsõidukimaks pääsema käibemaksukulust, samas kui sõidukit rentides muutub mootorsõidukimaks tarbijale kaubaks või teenuseks? Kas liisitavas ja renditavas sõidukis on midagi nii erinevat tarbija jaoks, et neid peaks käibemaksumaailmas erinevalt kohtlema?
Seda, kas mingeid olukordi peaks käibemaksuga maksustamisel kohtlema ühetaoliselt või mitte, tuleb hinnata tarbija vaatest. Euroopa Kohus on järjepidevalt kinnitanud, et konkureerivaid teenuseid tuleks ka kohelda ühtemoodi (nt Phantasialand v Finanzamt Brühl lahend, aga neid on veel). Kas liising ja sõidukirent on tarbija vaatest piisavalt sarnased, et neid tuleks ka automaksu ja käibemaksuga maksustamisel ühtemoodi kohelda? Jätame selle igaühe enda otsustada, kes kaalub uut sõidukit ning võrdleb erinevaid liisingu- ja rendipakkumisi.
Et eeltoodu ei jätaks muljet kaeblemisest ilma lahenduseta, siis mida teha? Seadusandja võiks mõelda sellele, kas mootorsõidukimaksu kohustus jätta üksnes sõiduki omanikele (koos võimalusega saada kasutajatel maksusoodustust tõendipõhiselt), laiendada vastutava kasutaja kui maksumaksja positsioon kõigile vastutavatele kasutajatele või kõrvaldada selline erineva kohtlemise probleem muudpidi.
Seniks tunneb Peugeot 5008-t liisiv lapsevanem ennast foori taga ilmselt paremini kui Peugeot 5008-t rentiv lapsevanem, sest tema ei pea maksult maksu maksma ning riik näib tema lapsi veidi kõrgemalt hindavat.
