Meie partner Allar Jõks kommenteeris Lääne-Nigula valla elust kõnelevas Postimehe artiklis kohalike koolide sulgemist.
Ääremaastumise ärahoidmiseks on Eestis loodud palju strateegiadokumente, aga neid ei võta keegi tõsiselt, sest need pole esiteks rahaliste vahenditega seotud, ja kohalikud omavalitsused toimivad nendest kavadest sõltumatult. Näiteks Regionaalpoliitika programm 2024–2027, Regionaalarengu programm 2025–2028, Haridusvaldkonna arengukava 2021– 2030. Lisaks on meil ametis regionaalarengu asekantsler. Aga samas Lääneranna vallas, mis on tegelikult ääremaa ja üks Eesti suuremaid hajaasustusega kohalikke omavalitsusi, tehakse üksainus põhikool terve suure valla peale.
See näitab, et elu ja toimetused käivad hoopis teises suunas kui kõikvõimalikud koostatud paberid. Minu teada ei ole mitte kusagil maailmas õnnestunud ääremaastumist vältida kodulähedaste koolide sulgemisega. Eestis millegipärast arvatakse, et see on võimalik!
Eeskujuks riigikogu
Riigikogust on alguse saanud ka omavalitsustesse kandunud tendents, et võitja võtab kõik, mis on kokkuvõetav sõnadega „meil on hääled koos ja teeme mida tahame“. Lääneranna valla haridusvõrgu reformimine oligi märk, et meil on hääled koos ja meie otsustame, mis on avalik huvi ja mida me teeme.
Kohus piirdub vaid sellega, et kontrollitakse, kas volikogul olid hääled koos sellise otsuse vastuvõtmiseks. Ei kontrollita, kuidas see mõjutab lapsevanemaid, laste kooli, huviharidust, hariduslikke erivajadusi, kuidas see mõjutab ääremaastumist. Volikogu enamuse ja avaliku huvi võrdsustamine on viinud selleni, et mitte keegi enam ei näe suurt pilti.
