Alles hiljuti oli Eestis ulatuslik poliitiline vaidlus automaatsete numbrituvastuskaamerate ja vahemaakaamerate üle. Selle arutelu tulemus oli üsna selge: Eesti ei soovi liikuda pideva tehnoloogilise järelevalve suunas. Nüüd pakutakse sisuliselt sama loogikat uuesti – seekord droonide kujul, kirjutab meie partner Carri Ginter Postimehes.
Riigikogu õiguskomisjoni esimees Madis Timpson rõhutas, et droonikaamerate kaasamist liiklusjärelevalvesse tuleb enne ühiskonnas arutada, kui need kasutusele võetakse. Ja juba loeme siseministeeriumi valitsusalast optimistlikke seisukohti, justkui olekski küsimuse all üksnes korrektne õiguslik alus ja droonid võivad taevasse tõusta. Tarmo Miilits kutsub üles õigusteaduslikule arutelule, et lõpuks saaks siis droonid ikkagi kasutusele võtta. „Teeme selle juuratantsu ära ja asume tööle.“
Väikesed sammud loovad jälgimisühiskonna
Eestis on viimastel aastatel juba kujunenud märkimisväärne tehnoloogiline jälgimistaristu. Avalikus ruumis on üha rohkem kaameraid. Liikluses kasutatakse numbrituvastust. Maa-ameti aerofotod näitavad detailseid vaateid inimeste koduhoovidest. Rahapesu andmebüroole on loodud mugavad otseühendused ligipääsuks sinu pangakontole. Riigi käsutuses on järjest ulatuslikumad andmekogud.
Ükski neist lahendustest ei pruugi eraldi tunduda probleemne. Kuid koos moodustavad need süsteemi, mis võimaldab riigil inimeste liikumist ja käitumist jälgida palju ulatuslikumalt kui kunagi varem. Droonid oleksid selles arengus järgmine samm. Kuid Eesti põhiseadus ei ole kirjutatud mugavuse loogika järgi – põhiseadus on kirjutatud vabaduse loogika järgi. Riigi ülesanne ei ole koguda maksimaalselt andmeid ja muuta järelevalve võimalikult lihtsaks. Riigi ülesanne on kaitsta inimeste vabadust.
Põhiseaduslik küsimus kõnealuses asjas ei ole pelgalt seaduslikkus. Küsimus on ka selles, kas selline järelevalve peaks üldse olemas olema. Esmakursuse juuratudeng on võimeline teadvustama dilemmat „kas kaamera on seaduslik?“ versus „kas kaamera olemasolu on üldse hea?“. Plaani esitatakse kui tehnilist lahendust liiklusohutuse parandamiseks. Argument on lihtne: „droonid on tõhusad“. See argument on tuttav. Nii serveeritaksegi järelevalvet kui loomulikku lahendust liiklusprobleemidele. See raam on väga oluline:
probleem → rikkumised
lahendus → rohkem ja soodsamalt järelevalvet
Täpselt samamoodi põhjendati automaatseid numbrituvastuskaameraid ja vahemaakaameraid. Kuid nende ümber puhkenud arutelu näitas kiiresti, et küsimus ei ole üksnes tehnoloogias. Küsimus on selles, kui kaugele me tahame, et meie riik läheks oma kodanike jälgimisel.
Ühiskond ütles juba ühe korra „ei“
Automaatsete numbrituvastuskaamerate kasutamine tekitas Eestis ulatusliku poliitilise vaidluse. Selle taustal lekkisid ka siseministeeriumi ametnike plaanid tuua tänavatele supertrahvipolitseiautod, mis rikkumisi jooksvalt andmebaasidega kõrvutaksid ja trahvid inimese sekkumiseta välja saadaksid. Mis sellest plaanist nüüdseks saanud on, ei ole teada. Küll aga on teada, et Tarmo Miilits ütleb, et „Me ei taha kindlasti kunagi sinna jõuda, sellise totalitaarse riigi põhimõtete juurde“, väljendades samas unistusi, mida võimaldab „Kõik see kvaliteet, kõik need võimalused, kõik see tark tarkvara, mis aitab seda tuvastada – on ta alates piirilt kuni me räägime vanalinna kaamerateni välja.“ Ei pea olema nõid ega selgeltnägija taipamaks, et need unistused on vastuolulised.
Tänaseks teame, et olemasolevad süsteemid koguvad massiliselt andmeid sõidukite liikumise kohta – mitte ainult rikkujate, vaid kõigi inimeste kohta. Kuigi meile jäi mulje, et numbrituvastuskaamerate süsteemi kasutamine on nüüd rangelt piiratud, saime just lehest lugeda, et Tartus on Pläsku katusele pandud lihtsalt mingi muu kaamera, mis ilmselgelt uutele rangetele reeglitele ei allu. Kuidas saab selline asi olla võimalik?! Aga just seda me lehest loeme. „Lõuna prefektuuri liiklusgrupi juhi Sander Kullamaa sõnul jälgivad Pläsku katusel asuvad kaamerad linnaruumi, kaamerate pilti politsei aga ise kogu aeg ei jälgi.“ Ometi jälgivad nad piisavalt. Siit tõusetub anonüümse Paavo väga asjakohane tähelepanek: „Ma saan aru, et ma olen rikkunud liikluseeskirju, aga tegelikkuses see, et keegi mind reaalajas kogu aeg saab jälgida, tekitab selliseid veidraid tundeid.“
Vahemaakaamerate puhul toimunud arutelu tulemusel kujunes poliitiline seisukoht, et Eesti ei liigu edasi vahemaakaamerate süsteemiga, mis mõõdaks autode keskmist kiirust pikkadel teelõikudel ja koguks ulatuslikke liikumisandmeid. Numbrituvastuskaamerate andmete ligipääsu piirati väga rangelt. Seda ei tehtud tõhususe, vaid inimeste nimel. See ei olnud tehniline otsus – see oli väärtusotsus.
Sama loogika tuleb tagasi uues vormis
Nüüd pakutakse sisult sama ideed uuesti. Seekord droonide kohta. Droon ei ole lihtsalt järjekordne kaamera. Ta on mobiilne jälgimisplatvorm, mis suudab katta suuri alasid, jälgida korraga paljusid inimesi ja koguda mahukat videomaterjali. See tähendab, et droon ei kogu infot ainult liiklusrikkumise kohta. Ta kogub vältimatult ka hulgaliselt kõrvalist infot inimeste liikumise, sõidukite ja igapäevase tegevuse kohta. Kes, kellega, kuhu, millal sõidab/liigub/kohtub/suhtleb. Loomulikult võimaldab see piiluda koduhoovi ja aknast sisse. Sellise tehnoloogia kasutamine ei ole enam ainult liiklusjärelevalve küsimus. See on küsimus riigi jälgimisvõime ulatusest.
Ametkondlik loogika on vigane. Arusaam on, et tehnoloogia olemasolule peab seadus järele tulema. Põhiseaduslik loogika on vastupidine. Põhiõigused määravad tehnoloogia piirid. Kas riik võib luua taristu, mis võimaldab jälgida kõigi inimeste liikumist? Hästi lihtsalt – kui õhus on droon, mis jälgib ristmikku, näeb seesama operaator (ja salvestis) ka sinu ristmiku läheduses asuva magamistoa aknasse.
Ametkondlik arrogants
Tehnoloogia on kindlasti problemaatiline, aga veel problemaatilisem on suhtumine. Alles hiljuti toimus Eestis pikk poliitiline arutelu kaamerate kasutamise üle. Ühiskondlik ja poliitiline sõnum oli selge: Eesti ei soovi liikuda massilise tehnoloogilise järelevalve poole. Kuid pärast arutelu ilmuvad kiiresti uued ettepanekud sisult sama loogika laiendamiseks. Paratamatult kujuneb mulje ametkondlikust arrogantsist. Kuidas on droon või Pläsku katusekaamera põhiõiguste seisukohast vähem oluline kui numbrituvastus?
Aegade jooksul on Eestis räägitud viiendast kolonnist ehk inimestest, kellel on ligipääs relvadele ja lojaalsus idanaabrile. Meie teemas tuleb mängu „kuues kolonn“ – need on konkreetsed ametnikud, kes eiravad ühiskonna tahet ja poliitilisi valikuid, viimaks ellu enda lemmikprojekte. Seda ka siis, kui need on poliitiliselt ja ühiskondlikult maha hääletatud. Neil on sahtlis oma vanad plaanid ja veendumused, mis ainult ootavad uusi poliitiliselt valitud juhte, keda saab manipuleerida tegema seda, mis nemad isiklikult õigeks peavad. Justkui oleks poliitiline otsus vaid ajutine takistus, millest saab mööda hiilida ajaga, serveerides sama juttu uues kastmes.
Kaks erinevat loogikat
Droonide arutelus räägitakse tegelikult kahest väärtusloogikast. Ametkondlik arutelu keskendub järelevalve efektiivsusele. Kui tehnoloogia aitab rikkumisi paremini avastada, tundub selle kasutamine loomulik. Põhiseaduslik arutelu lähtub aga teisest lähtekohast: riigi võim peab olema piiratud ja inimese vabadus ulatuslik. Ning Paavo Tartus ei peaks mõtlema selle peale, kes teda, tema seltskonda ja teekonda taevast jälgib. Need kaks loogikat näevad välja umbes nii.
AMETKONDLIK LOOGIKA
probleem → rikkumised liikluses
lahendus → tugevam järelevalve
vahend → kõige tõhusam tehnoloogia
tulemus → maksimaalne kontroll
PÕHISEADUSLIK LOOGIKA
lähtekoht → inimese vabadus
põhimõte → riigivõim peab olema piiratud
küsimus → kas järelevalve on vältimatu ja proportsionaalne?
tulemus → minimaalne hädavajalik kontroll
Just siin jookseb debati tegelik piir. Küsimus ei ole selles, kas droonid aitavad rikkumisi paremini avastada. Loomulikult aitavad. Samamoodi aitaksid rikkumisi paremini avastada rohkem kaameraid, rohkem andmekogumist ja rohkem automaatset järelevalvet. Piltlikult võiks kasutusele võtta ka karistusõigusest tuntud jalavõrud. Nii on kohe teada, kas ületad kiirust ja millega sa üldse tegeled ja kellega aega veedad. Avalikku turvalisust toetaks kindlasti ka näiteks komandanditund.
Küsimus on hoopis selles, kas Eesti põhiseadus eeldab riigilt maksimaalset järelevalvet. Vastus on üsna selge – ei eelda. Meie põhiseadus on ehitatud vabadusepõhisena ja suurim oht julgeolekule on selle vabaduse kergekäeline loovutamine tehnilisele tõhususele. Põhiseaduslik riik ei vali automaatselt kõige tõhusamat kontrollivahendit. Kui see nii oleks, siis oleksid kaamerad igal tänavanurgal, automaatne numbrituvastus igal maanteel ja inimeste liikumine täielikult jälgitav. Selline riik võib olla väga efektiivne. Aga – see ei oleks enam vabadusel põhinev riik.
Üks väike õiguslik küsimus
ERRi loos kutsub politsei esindaja Tarmo Miilits üles droonide kasutamist rahulikult arutama. Arutelu ongi vajalik. Kuid arutelu juures tekib ka üks väga lihtne küsimus. Samas loos on kirjeldatud kaadrit Tartust, kus politsei kasutab katuselt liiklust jälgivat kaamerat. Oleks huvitav teada, millises õiguslikus raamistikus see kaamera töötab. Ja kuidas tema toimetamine ja selle alusel väljakirjutatud trahv ilma poliitilise aruteluta olemas olla saab. Millise seaduse alusel sellist jälgimist tehakse, milliseid andmeid kogutakse ja kui kaua neid säilitatakse? Kellel on nendele andmetele ligipääs ja milline järelevalve on selle ligipääsu üle? Kuidas on tagatud nende andmete hävitamine? Kas video Paavost on süsteemis alles ka pärast trahvi äramaksmist?
Need ei ole formaalsed küsimused. Need on küsimused, millele põhiseaduslikus riigis tuleb vastata. Eesti digiriigi suurim tugevus ei ole tehnoloogia. Digiriik püsib usaldusel. Inimesed usaldavad riigile oma andmeid, sest nad eeldavad, et riik kasutab neid vastutustundlikult ja piiratud eesmärkidel. Kui aga riigi jälgimisvõime ja soov seda teha kasvab ilma selgete piiride ja tugeva avaliku aruteluta, võib see usaldus kiiresti kaduda. Eesti põhiseadus annab siin üsna selge lähtekoha. Riigi ülesanne ei ole oma kodanikke jälgida nii palju, kui tehnoloogia võimaldab. Riigi ülesanne on nende vabadust kaitsta ja tehnoloogiat mitte igale poole lubada. Mina soovin elada Eestis, kus ühiskonna oluline alustala on sinu enda privaatsus, õigus olla omaette ja õigus, et keegi su aknast sisse ei vahi, sest „nii on tõhusam“.
