Hiljutised telelood Eesti sportlaste dopingukasutusest on pannud inimesi mõtisklema: miks on omaenda vere kasutamine keelatud? Kui sellest avalikult ei räägita, ent paljud siiski teevad, miks mõistetakse ühed kriminaalkorras süüdi, samas kui teised pääsevad vaid mõnekuise võistluskeeluga? Seda proovib Delfi Spordis läbi juura prisma lahti mõtestada meie advokaat Polina Tšernjak.

Ajalooline taust: „doping“ ei ole uus nähtus

Sooritust parandavate ainete kasutamine on sama vana kui sport ise. Juba Vana-Kreeka olümpiamängudel tarbiti spetsiaalseid toidusegusid, et suurendada jõudu ja vastupidavust. Rooma gladiaatorid kasutasid taimseid stimulante ja isegi hallutsinogeenseid aineid, et jaksata kauem võidelda ja seejärel kiiremini taastuda. 19. sajandil lisandusid ergutid nagu kofeiin, alkohol ja kokaiin, 20. sajandi keskpaigaks olid laialt levinud amfetamiinid ja anaboolsed steroidid.

Reeglite sünd: reaktsioon kriisile

Dopingu laialdane kasutamine ja traagilised sportlaste surmad ajendasid spordimaailma tegutsema. Dopingu tarvitamist hakati nägema mitte ainult terviseriskina, vaid ka olümpia vaimu otsese õõnestamisena – sport peaks esindama inimvõimete tippu, saavutatud loomuliku ande ja sihikindla töö, mitte keemilise manipulatsiooni kaudu.

Esimesed ametlikud dopingureeglid kehtestas Rahvusvaheline Olümpiakomitee (IOC) 1967. aastal. Tänapäevased, rahvusvaheliselt ühtlustatud reeglid kehtestati 2003. aastal Maailma Antidopingu Agentuuri (WADA) poolt. Kuigi neid reegleid on sellest ajast alates korduvalt täiendatud, muudetud ja täpsustatud, on põhieesmärk püsinud muutumatuna: tagada ühtlustatud, kooskõlastatud ja tõhus dopinguvastane süsteem nii rahvusvahelisel kui ka riiklikul tasandil ning kaitsta sportlaste õigust osaleda puhtas spordis.

Dopingureeglite rikkumine: rohkem kui lihtsalt keelatud aine tarvitamine

Kui intuitiivselt võib dopingureegli rikkumine tähendada üksnes keelatud aine tarvitamist, siis tegelikult määratleb WADA 11 erinevat rikkumist, mis kõik kvalifitseeruvad dopinguvastaste reeglite rikkumiseks.

Nende hulka kuuluvad:

  • Keelatud aine või selle markerite tuvastamine sportlase proovis;
  • Keelatud aine või meetodi kasutamine või selle katse – nt vere ja selle komponentide manipulatsioon (mille eesmärk on nt punaste vereliblede sisalduse tõstmine);
  • Proovi andmisest keeldumine või sellest kõrvalehoidmine;
  • Asukohateabega seotud rikkumised (mis takistavad dopingukontrolli);
  • Dopingukontrolli manipuleerimine või selle katse;
  • Keelatud aine või meetodi valdamine sportlase või tema tugiisiku poolt;
  • Keelatud aine või meetodi edasiandmine (levitamine) või selle katse;
  • Keelatud aine manustamine või keelatud meetodi kasutamine sportlase suhtes (või selle katse), nii võistluse ajal kui ka väljaspool seda;
  • Abi osutamine, julgustamine, varjamine või muu osavõtt dopingurikkumisest;
  • Koostöö mittesobivate isikutega (nt treeneriga, kes on rikkunud dopinguvastaseid reegleid);
  • Tegevus eesmärgiga hoida ära ametiasutuste poole pöördumine või maksta selle eest kätte.

Sanktsiooni määramisel arvestatakse mitmeid tegureid: keelatud aine tüüp, tarvitamise aeg (võistluse ajal või väljaspool), rikkumise raskusaste, korduvus ja eelkõige see, kas tegu oli tahtlik. Tahtluse korral on karistus rangeim. Kui aga sportlane suudab tõendada, et tal puudus tahtlus, süü või isegi hooletus, võib sanktsioon jääda üleüldse määramata. Sanktsioonina võidakse tühistada võistlustulemused, määrata võistlus/tegutsemiskeeld, mille kestus võib ulatuda mõnest kuust kuni eluaegse keeluni.

Dopingureeglid ei kehti ainult sportlastele: (kriminaal)vastutus ulatub ka treenerite ja tugiisikuteni

Oluline on mõista, et dopinguvastased reeglid ei kehti üksnes sportlastele, vaid laienevad ka nende treeneritele, arstidele ja teistele tugiisikutele. Rikkumine ei pruugi seisneda ainult aine tarvitamises – see võib olla ka näiteks keelatud aine või meetodi valdamine, selle andmine sportlasele või dopingu levitamine. Kusjuures dopingu levitamine ning selle sportlastele manustamine on üks raskemaid rikkumisi, mille eest kehtib vähemalt nelja- aastane või kuni eluaegne tegutsemiskeeld.

Tõsist suhtumist tugiisikute rolli dopingurikkumistes näitab ka see, et paljud sellised teod on kriminaalkorras karistatavad. Näiteks Eestis on seadusega keelatud dopingu või keelatud meetodi määramine, tarvitamisele kallutamine, üleandmine, meetodi kasutamisel abistamine ning dopingu tootmine, vahendamine, turustamine või selle valdamine edasiandmise eesmärgil.

Mõnes riigis, näiteks Saksamaal, on isegi dopingu tarvitamine kriminaalkorras karistatav. Saksamaa jurisdiktsioon võib kehtida ka siis, kui rikkumine toimub nende territooriumil toimunud võistluse raames, sõltumata sportlase kodakondsusest.

Doping ei ole pelgalt sportlase isiklik eksimus – see on sageli süsteemne probleem, mille juured võivad ulatuda treenerite, arstide ja organisatsioonide tasandile. Reeglid on loodud selleks, et kaitsta ausat konkurentsi ja sportlaste tervist – nende järgmine ei tohiks olla valikuline.

Samas, ei tohi me unustada, et õiglane süsteem peab võimaldama kaitsma kõiki – ka neid, keda süüdistatakse dopingureeglite rikkumises. Kui kriminaalmenetluses on riigi õigusabi kättesaadavus tagatud, siis spordimenetluses kehtib vastupidine loogika: sportlane saab endale esindaja lubada vaid juhul, kui tal on selleks piisavalt ressursse ning kulusid üldjuhul ei hüvitata ka võidu korral (st süütuse tõendamisel).

Ent õigus esindajale ja õiglane menetlus ei ole privileeg. Iseenesest mõistetav peaks olema see, et kui sportlane on sunnitud end kaitsma ebaõiglase või eksliku otsuse eest, siis hüvitatakse talle ka võitlusega kaasnevad kulud. Paraku muudab kehtiv dopinguvastane süsteem – nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt – esindaja kaasamise sageli äärmiselt koormavaks. See, mis peaks olema õigusemõistmise miinimumstandard, ei tohiks muutuda takistuseks õigluse saavutamisel.