Meie spordiõiguse valdkonna juht advokaat Polina Tšernjak selgitas Delfi Spordile, milles peituvad loodava spordikohtu probleemid. Alustuseks teatas ta, et spordile oleks kindlasti vaja erapooletut organisatsiooni, mis vaidlusi lahendaks. Aga…
Probleem näikse olevat selles, et spordiinimeste ja juristide tõekspidamised lähevad teineteisest lahku?
Jah. Spordikohust on vaja, kuid juriidilised küsimused peavad olema läbi mõeldud. Lihtsalt luua miskit pole piisav, reeglid peavad olema õiguspärased.
Pealtnäha on asi lihtne – spordiinimesed lepivad kokku, et alluvad spordikohtule, tunnistavad selle otsust olgu see milline tahes ning lähevad eluga edasi. Paraku on asi lihtsusest vist kaugel?
Kui vaadata asja juriidiliselt, siis kui tavaline Eesti kohus võtab vastu otsuse, siis on see täidetav ja päris otsus. Alaliidu distsiplinaarkomisjon saab teha mittetulundusühingu (MTÜ) otsuse, millel pole juriidilist jõudu. Kas Eesti spordikohtul võiks olla samasugune juriidiline jõud nagu päris kohtul? See on väga vaieldav. Jah, Eestis on vahekohtuid küll, ent neil on protsessuaalsed ja menetluslikud garantiid, mistõttu nende otsust võrdsustatakse tavalise kohtu otsusega. Spordikohtu puhul nii ei pruugi olla. Minu küsimus on: miks peab sportlane läbima kolm kohtuastet – kaks alaliidus ja spordikohus – enne kui jõuab CAS-ini, mille otsus on ka tegelikult määrav, objektiivne ja erapooletu.
Kas me ei saaks Eesti spordikohust võrdsustada CAS-iga?
Kardan, et ei saa, sest kõik kohtunikud, kes hakkavad meil õigust mõistma, on valitud EOK liikmete ehk suures osas alaliitude poolt. Kui alaliit vaidleb sportlasega ja nad on valinud kohtunikud… Ma ei räägi, et nad on poleks subjektiivselt erapooletud, aga objektiivne vaatepilt on samuti tähtis – tuleb ka väljaspoole näida erapooletu ning siin on vaieldav moment. Ehk siis reeglid on koostatud ja kohtunikud valitud ühe osapoole poolt.
Kuidas käib asi CAS-is?
Seal on eraldi üksus, kes valib kohtunikud, kusjoores neid on ligi 500, mis tagab objektiivsema kohtumõistmise ja erapooletuse.
Aga ikkagi… Rahvusvahelisse spordikohtusse kaebamine on kallis ja aeganõudev… Kas me ei saaks jõuda kokkuleppele sportlastega, et Eesti spordikohtu lahend paneb asjale punkti? Keegi ju võidab või kaotab nii või naa?
See poleks õiglane, kui otsustatakse sportlase karjäär ja elu üle, kuid kohtunikud ei pruugi olla objektiivselt erapooletud. Põhiseaduse järgi peab otsuseid tegema erapooletu kohus. Minu arvamus on, et sportlane, kui ta soovib, võiks minna otse CAS-i ilma eelnevaid Eesti kohtuastmeid läbimata.
Praeguse süsteemi järgi jääksid menetlusest välja Eesti tavakohtud – spordikohtu otsuse saaks edasi kaevata ainult CAS-i.
Ka see on minu arvates vaieldav, sest meil on Riigikohtu lahend, mis ütleb, et Eesti jalgpalliliidu komisjonid ei ole vahekohtud ja kui nad ka midagi otsustavad, siis see ei maksa midagi ning hagejal on õigus pöörduda tavakohtusse. Me pole veel läbi vaielnud, kas Eesti kohtud peaksid sama arvama ka spordikohtu puhul.
Aga ühel hetkel peaks ju Eesti spordikohtu süsteem paika saama ja kehtima hakkama?
Peab. Aga kui spordikohus luuakse ja saadakse paika kohtunikud, siis võime jõuda vaidluseni, kas tegu on vahekohtuga või mitte. Sportlane, kui on kaalul ta karjäär, võib tavakohtus lõpuni vaielda kasvõi protseduuriliste küsimuste üle.
Nägin oma silmaga, kuidas Harju maakohus ei võtnud vastu otsust sel põhjusel, et kohtunikud polnud sporditeemadel pädevad. Kas spordikohus poleks siiski parem variant?
Oleks. Aga kui tegu pole vahekohtuga, siis juriidiliselt ei saa olla tegu lõpliku otsusega. Alati jääb põhiseaduslik õigus, et sinu küsimust lahendab erapooletu kohus. Kui tegu on juriidiliselt vahekohtuga, siis edasi kaevata ei saa, aga kui pole… Ja siin peitubki probleem.
Seega tuleb juriidiliselt läbi vaielda ja kokku leppida, et spordikohus on vahekohus?
Jah.
