Eesti Olümpiakomitee (EOK) loodud Eesti Spordikohus peaks vaidluste lahendamist lihtsustama, kuid tegelikkuses võib see vastupidiselt muuta menetlemise hoopis keerukamaks ja pikemaks, kirjutab ERR-i arvamusloos meie spordiõiguse valdkonna juht Polina Tšernjak.
11.10.2024 võttis EOK täiskogu vastu värske põhikirja ning paketi uusi regulatsioone, millega loodi Eesti Spordikohus. Kuigi spordiõigusega tegelevate advokaatide avalik sõnavõtt vihjas selgelt, et täiskogu hääletusele läinud regulatsioonid ei olnud toona lõplikult läbimõeldud ja olid suisa toored, hääletas enamus siiski EOK pakutud innovatsiooni poolt.
Uue nädala esmaspäeval toimub järgmine EOK täiskogu, mille raames otsustakse Eesti Spordikohtu tegevust reguleerivate dokumentide muudatuste üle. Kuigi mõned pakutavad muudatused on kindlasti positiivsed, on regulatsiooni üldpilt siiski jätkuvalt küsimusi tekitav.
Üks mure seisneb spordikohtu õigusliku olemuse ebaselguses. Ilmekas näide: EOK põhikiri ütleb, et Eesti Spordikohus on sõltumatu ja erapooletu vahekohus, seevastu kui Eesti Spordikohtu menetluse kord nimetab seda „vaidluste lahendamise organiks“. Kas Eesti Spordikohtu otsus on siis vahekohtu otsus või pelgalt mittetulundusühingu (organi) otsus?
Eesti Spordikohtu oluliste menetluslike garantiide puudumine ei luba seda justkui tõeliseks vahekohtuks pidada. Siis on Eesti Spordikohtu otsus EOK kui mittetulundusühingu otsus ja ei midagi muud, tekitades vaidluse menetlemise ahelasse täiendava „kohtueelse“ lüli. Olukordades kus kiire otsuse saamine on ääretult tähtis (näiteks võistluskeelu vaidlustamisel), võib Eesti Spordikohtule vaidluste allutamine tarbetult pikendada menetlust ja seada ohtu sportlase karjääri.
Eesti sportlane peaks teatud olukordadel läbima lausa kolm kohtuvälist astet enne, kui tema vaidlust hakkab lahendama institutsioon, mille otsus on võrdsustatav täidetavale (vahe)kohtu otsusele (eelkõige siis Rahvusvaheline Spordikohus ehk CAS).
Niisiis ei pruugi Eesti Spordikohus täita oma eesmärki (milleks on sh vaidluste lahendamise protsessi lihtsustamine), vaid võib vastupidiselt muuta spordiasjade menetlemist ebavajalikult keerukaks ja pikaks.
Eesti Spordikohut ei saa pidada sõltumatuks ja erapooletuks vahekohtuks
Iga vaidluste lahendamisega tegelev organ ei ole „tõeline“ vahekohus. Ka MTÜ organit „vahekohtuks“ nimetamine ei tee sellest automaatselt vahekohut. Vahekohus peab olema erapooletu ja sõltumatu.
Euroopa Inimõiguste Kohus ja Euroopa Kohus on korduvalt selgitanud, et kohtu sõltumatuse hindamisel ei piisa üksnes kohtunike isiklikust erapooletusest – oluline on ka kogu institutsiooni väline ja objektiivne sõltumatus. Eesti Spordikohus kinnitab oma erapooletust ja sõltumatust eelkõige sellega, et vaidlusi lahendav kolleegium ei hakka omama seoseid menetlusosalistega. Samas unustatakse kohtu objektiivne sõltumatus – kas Eesti Spordikohus näib süsteemivälise vaatleja silmis sõltumatuna? Vastus on ei.
Esmalt, kõik Eesti Spordikohtu kohtunikud on valitud ühe menetlusosalise poolt. Spordikohtu liikmed määrab EOK täiskogu. Täiskogu koosneb peamiselt spordialaliitudest ehk siis vaidluses alaliidu ja sportlase (ka treeneri ja kohtuniku) vahel on kõik potentsiaalsed kolleegiumi liikmed ehk kohtunikud valitud ühe menetluspoole poolt.
Konkreetse vaidluse lahendamiseks moodustab kolleegiumi koosseisu kolleegiumi esimees, kes on samuti valitud EOK täiskogu poolt – see ei ole vahekohtutele tüüpiline. CAS-s näiteks nimetab kolmeliikmelise paneeli puhul kumbki pool ühe vahekohtuniku. Lisaks koosneb CAS-i vahekohtunike nimekiri ligi 500 vahekohtunikust, mis tagab vahekohtunike sõltumatuse (vähemalt objektiivselt). Ka kolleegiumi liikme taandamise üle otsustab esimees.
Kohtunikul peab olema julgus teha otsuseid, mis EOK-le ei meeldi. Kust seda julgust võtta, kui ametisse määrab sind EOK täiskogu ja lahtilaskmise kaitse või uuesti määramise kindlus puudub.
Teisalt puudub Eesti Spordikohtul autonoomia – see ei ole sõltumatu institutsioon enda poolt väljatöötatud struktuuri ja regulatsioonidega. Eesti Spordikohus kuulub EOK alla, mis on spordialaliitude katusorganisatsioon. Eesti Spordikohtu regulatsioonide üle otsustab jällegi EOK täiskogu. Kuivõrd Eesti Spordikohus on EOK organ, siis juhul kui EOK lakkab olemast, siis lakkab automaatselt olemast ka Eesti Spordikohus, mis ilmekalt kinnitab selle autonoomsuse puudumist.
Eesti Spordikohtule vaidluste allutamine pikendab tarbetult vaidluste menetlemist ning toob kaasa õigusliku ebaselguse
Arvestades ülaltoodut on väga tõenäoline, et Eesti Spordikohut ei saa pidada tõeliseks vahekohtuks. Selliselt ei oleks Eesti Spordikohtu otsus midagi muud kui EOK ehk mittetulundusühingu otsus.
Niisiis ei erine Spordikohtu otsus juriidiliselt mistahes viisil alaliidu distsiplinaarkolleegiumi otsusest – mõlemad otsused on mittetulundusühingu otsused, mis ei ole riiklikult sundtäidetavad. Ehk siis Eesti Spordikohtu loomisega tekitakse üks täiendav round kohtueelset menetlust. Nõnda tekib olukord, kus sportlane peab potentsiaalselt läbima kolm kohtuvälist astet (nt kaks astet alaliidu siseselt ning menetlus Eesti Spordikohtus) enne, kui tema vaidlus jõuaks CAS-i (kusjuures ka CAS-i jõudmine on praeguste regulatsioonide järgi väga küsitav). See pikendab põhjendamatult menetlust olukorras, kus vaidlus võib olla kiireloomuline, nagu spordis sageli on.
Kui otsus mõjutab isiku professionaalset karjääri, millele ta on pühendanud kogu oma elu või toob kaasa muid olulisi tagajärgi tema õigustele, peab isikul olema õigus vaidluse lahendamisele tõeliselt sõltumatus ja erapooletus institutsioonis, mis pakub kohtu menetlusele sarnaseid tagatisi. Eesti Spordikohus selliseid tagatisi objektiivselt ei paku.
