OÜ kaudu teenuse osutamise töötamiseks või juhatuse/nõukogu liikme tegevuseks ümberkvalifitseerimise reeglid on ikka kuramuse udused. Kui isegi õigusteadlastel kulub kaks aastat, et neis selgusele jõuda, siis on liig hakata inimesi vangi panema, kirjutab meie partner Kaido Künnapas Äripäevas.
„Riik ostis Rae valda 15 hektarit maad, kuhu rajatakse uus avavangla OÜtajatele ja MTÜtajatele. Kui suuremad katusekorruse kambrid on ette nähtud eelkõige riigifirmade ja börsiühingute juhatuste ja nõukogude liikmetele, kes oma ühingu kaudu teenust osutavad, siis alumised korrused täidetakse tänavalt iga viienda eestlasega. Arendatud on ka kaasaegne spordikompleks enamiku spordivaldkonna esindajate tarbeks.“
Nii võiks alata libauudiste programm Kuku raadios, inspiratsiooniks hiljutised uudised sellest, kuidas OÜtamine võib viia vanglasse ning kuidas seekaudu tagatakse kõigile võrdsed mängureeglid.
Nõustamise asemel karistamine
Viimasel ajal on meediast läbi käinud paar kaasust, kus riik on alustanud OÜtamise kahtluse tõttu kriminaalmenetlust. Kui paar nädalat tagasi tuli avalikuks Baltic Workboatsi uurimine, siis hiljuti võeti ette ka üks metsaettevõtja. Nende juhtumite keskmes tundub olevat igivana küsimus sellest, kas ja millal tuleb oma tööandjale töötada ning millal saab lugeda oma tööandja kliendiks, kellele läbi oma ühingu teenust osutada.
Nende küsimuste lahkamine kriminaalmenetluses on jõuline suunamuutus, varem on selliseid küsimusi lahendatud märksa tasakaalukamalt. Seda ilmestab hästi maksu- ja tolliameti (MTA) esindaja poolt ligi 10 aastat tagasi öeldu:
„Ameti poolt võtame esmalt kontakti telefoni teel ja pakume nõustamist neile ettevõtetele, kus näeme suurimaid maksuriske. Kindlasti ei pea ühenduse võtmisega kartma automaatselt järgnevat maksukontrolli. Kui ettevõte kohandab oma praktikat vastavalt riigikohtu suunistele, siis tõenäosust kontrolli sattuda ei ole.“
Teisisõnu: seni on tegeletud OÜtamise riskiolukordadega nii, et juhitakse potentsiaalsete maksumaksjate tähelepanu ja antakse võimalus asjad korda teha ning üldiselt saavutatakse mingisugune kompromiss, kuidas seda teha.
Kuramuse udused reeglid
Miks on selline lähenemistee olnud mõistlik ja vajalik? Arusaadavalt mitte selleks, et pettureid siidkinnastega kohelda. Seadusandja ütleb üheselt, et see, kes tahtlikult rikub selgeid maksureegleid ja jätab makse tahtlikult üle 40 000 euro maksmata, on kurjategija. Iseasi, kas ta menetluses ette võetakse, kuna uurijaressurss on piiratud ressurss.
Olen igati maksupettuste menetlemise ja petturite karistamise poolt. Kaitseliitlasena vabatahtlikult riigikaitsekohustuse võtnuna on mul hea meel, kui kõik panustavad ausalt ning saame kaasvõitlejatega veidi mugavama killuvesti või kergemad plaadikandja plaadid, millega kutsumata külalise kuule püüda.
Konsulteeriv lähenemine on olnud mõistlik ühel lihtsal põhjusel: OÜ kaudu teenuse osutamise töötamiseks või juhatuse/nõukogu liikme tegevuseks ümberkvalifitseerimise reeglid on ikka kuramuse udused. Mitte keegi ei saa päris täpselt aru, kuidas konkreetne kaasus võib lõpuks kohtus laheneda.
Tõsi, MTA on oma juhendmaterjalides veidi selgitanud, kuidas OÜtamise riske hinnata ja maandada. Aga mis tulemuseni need iga konkreetse juhtumi puhul jõuavad – see ei ole reeglina ennustatav.
Sestap ongi olnud mõistlik lähenemine, kus kahtlaste olukordade puhul on asi lahendatud konsultatsioonide ja kokkulepetega. Oleks liig hakata inimesi vangi panema, kui riik pole suutnud kehtestada selgeid reegleid.
Ebaselge ja veel ebaselgem
Tihti on juristide hüüatus, et „see norm on õigusselgusetu, selle alusel ei tohiks karistada!“ viimane õlekõrs ning viitab sellele, et midagi paremat pole kliendi kaitseks lihtsalt öelda. OÜtamise puhul on lugu siiski veidi teistmoodi, kuna ebaselgus on juba pikka aega olnud suur probleem ja kütnud palju kirgi.
OÜtamise vastu võitlemise tööriist on kuritarvitustevastane reegel. Vanasti oli selleks maksukorralduse seaduse (MKS) § 84, nüüd on selleks tulumaksuasjades tulumaksuseaduse (TuMS) § 51.
Riigikohus on ühes lahendis öelnud, et varem kehtinud kuritarvitustevastane reegel on väga ebaselge. Mitte nii jõhkralt, et see oleks vastuolus põhiseaduses toodud õigusselguse põhimõttega, aga selleks, et see säte oleks mõistuse piires arusaadav ning riik saaks hakata maksumaksjale tema käitumist ette heitma ja makse määrata (rääkimata kriminaalmenetlusest), on seda vaja selgitada MTA juhendite, määruste jms abil. Siis oleks ka riigi tegevus ja arusaam maksumaksjale paremini mõistetav.
Vahemärkusena olgu öeldud, et tulen selle normi juurde veel tagasi.
Praegu on selgusetus ja probleem oluliselt suuremgi. Uus, Euroopa Liidu õigusest tulnud kuritarvitustevastane reegel on veelgi ebaselgem kui varasem reegel.
See probleem sai alguse juba 2019. aastal ning olen sellele ka korduvalt tähelepanu juhtinud. Näiteks kirjutasin ma sellest 2020. aastal pikema õigusteadusliku uurimuse. Ajendiks oli asjaolu, et kogu Euroopa ägas teadmatuses, kuidas seda Euroopa Parlamendis kompromisside tulemusena kokku kirjutanud reeglit kohaldada.
2021. aastal pakkusin välja digilahenduse süsteemi, kuidas see reegel pulkadeks lahti võtta ning hakata selle põhjal maksumaksjaid abistavaid tööriistu ja kontrollskeeme ehitama, mida keegi minu teada siiani ära teinud ei ole.
