Meist tahapoole jäid ravimite kättesaadavuse osas Rumeenia, Läti, Leedu, Malta, Serbia, Bosnia, Põhja-Makedoonia ja Türgi. Eesti vajab võimsat farmaatsiatööstust, kirjutab meie partner Lise-Lotte Lääne Eesti Päevalehes.
Koalitsiooniläbirääkimiste tuules on viimaks ometi hoogustunud avalik diskussioon Eesti tervishoiu olukorra ja tulevikuväljavaadete üle. Nii uue sotsiaalministri Karmen Jolleri mõtetest kui ka sektori ettevõtjate arvamusartiklitest joonistuvad välja probleemid, millest on räägitud kaua, kuid on arusaadav, et laiema avalikkuse tähelepanu on keeruline köita, kui katastroof veel päriselt käes ei ole.
Tõdemus, et Eesti riik kulutab tervishoiule tunduvalt vähem kui Euroopa Liidu liikmesriigid keskmiselt (7% vs. 10,4% SKP-st) ja et paari aasta pärast terendab meie ees olukord, kus Tervisekassal on päriselt raha otsas, võiks meid lõpuks siiski tegudele utsitada. On aeg julgeteks otsusteks.
Efektiivne süsteem peaks olema meie esimene samm
Ilmselt ei vaidle keegi vastu, et tänasel tervishoiusüsteemil on kõvasti ruumi efektiivsuse kasvatamiseks. Alates sellest, et haiglate arv ei vasta enam meie väikese riigi võimalustele, lõpetades sellega, et rahastame jätkuvalt sisuliselt tükitööd, mitte tulemust. On selge, et süsteem vajab fundamentaalseid parandusi ning mõtteviisi muutust. Aga see on vaid väike osa meie ees olevast ülesandest.
Efektiivsuse parendamisel saame minna ainult teatud maani. Jah, ehk jõuavad peagi meie tervishoiuteenuse osutajatenigi tehisintellektisüsteemid, mis kirjutavad ise patsiendi-tervishoiutöötaja vestluse üles ja koostavad sellest meditsiiniliselt adekvaatse epikriisi, aga ikka põrkume me kahe piiratud ressursi ees. Need on inimesed ja raha.
Ei ole suurt vahet, kas tervishoiutöötaja töötab haiglavõrku kuuluvas haiglas või puhtalt erarahastusest toimivas kliinikus. Teda on jätkuvalt üks. Samuti ei aita meid suurt asjaolu, et Euroopa Liidus on müügiloa saanud uus innovatiivne ravim mõnele harvikhaigusele, kui me ei saa seda endale lihtsalt võimaldada.
Eestis on uute ravimite kättesaadavus Euroopa Liidu keskmisest oluliselt madalam: WAIT-i raporti järgi sai 2020.–2023. aastal Euroopa Liidus müügiloa 173 uut ravimit, millest olid Eestis kättesaadavad vaid 42. Meist tahapoole jäid ravimite kättesaadavuse osas Rumeenia, Läti, Leedu, Malta, Serbia, Bosnia, Põhja-Makedoonia ja Türgi.
Seega on tegelikult tarvis teha suuremad ja julgemad otsused tervishoiu tervikpildis endas, mis neid ressursse meile juurde tekitaks ning ei jagaks neid lihtsalt ümber.
Tervishoid kui investeering
Meie riigi suurim vara on meie inimesed. Ikkagi oleme viimased 30 aastat sisuliselt näinud tervishoidu üksnes kui kuluartiklit ja proovinud sellele „kulutada“ võimalikult vähe. Tervishoid ei ole kulu – tervishoid on investeering ja panus nii meie sotsiaalsesse kui ka majanduslikku heaolusse.
Viimastel aastatel on arusaadavatel põhjustel muutunud meie riigi peamiseks eesmärgiks julgeolek ja kaitsevõime suurendamine. Sealsamas ei jää seegi valdkond tervishoius laiuvatest probleemidest puudutamata.
Mõned aastad tagasi selgus näiteks, et Kaitseressurside Ameti arstlikud komisjonid on viimastel aastatel tunnistanud ligikaudu neljandiku kutsealustest tervisenõuetele mittevastavaks. See protsent on igal aastal suurenenud – 2020. aastal tunnistati tervisenõuetele mittevastavaks 26 protsenti, 2022. aastal aga juba 49 protsenti kutsealustest. Süvenenud on sealjuures ka vaimse tervise probleemid.
McKinsey 2020. aasta raport kinnitab, et elanikkonna tervis on otseselt seotud ka majanduskasvu, konkurentsivõime ja tootlikkusega. Eesti tööealine elanikkond kaotab haiguste ja enneaegsete surmade tõttu ligikaudu ühe kolmandiku oma elust, mis tähendab aastas vähemalt miljardi euro suurust maksutulu kaotust. Haiguskoormuse vähendamine suurendaks majanduselus osalevate inimeste arvu ja tootlikkust, tuues riigile lisamaksurahana miljoneid eurosid.
Selleks, et terve elanikkonnani jõuda, ei piisa keskendumisest n-ö klassikalisele tervishoiule, st patsient-tervishoiuteenuse osutaja suhtele. See on juba tagajärgedega tegelemine. Tervishoiusüsteemi päästmine eeldab, et seda hinnatakse ja arendatakse terviklikult. Alates lasteaialapse harimisest tervislike eluviiside osas, lõpetades bioteaduste valdkonna ettevõtjatele sobiva ökosüsteemi loomisega.
Viimasega on praegu lood vaat et kõige kehvemini. Leedus luuakse Euroopa suurimat biotehnoloogia keskust, meil on samas bioteaduste valdkonna kõrgtehnoloogilise tööstuse vallast tuua üksikud näited (et mitte öelda, et üldse näiteid pole). Kui me jäämegi ainult tarbima välisriikides loodud lahendusi, mitte ise väärtust looma ja eksportima, siis ei saa loota ka raha juurdevoolu ega tervishoiusüsteemi iseeneslikku parenemist.
Mida teevad teised, aga Eesti ei tee?
Eesti peab muutuma tarbijast ettevõtjaks. Peame toetama bioteaduste tööstuse, sealhulgas farmaatsiatööstuse ja biotehnoloogia, arengut. Kohalik tootmine tagaks varustuskindluse, võimaldaks paremat hinnakontrolli ja looks kõrgelt hinnatud töökohti. Riiklikud investeeringud, ülikoolide ja ettevõtete partnerlus ning paindlikud eeskirjad võiksid muuta Eesti konkurentsivõimeliseks ravimi- ja biotehnoloogiatööstuse keskuseks.
Õpime siinkohal parimatelt. Taani edulooks ei ole ainult Novo Nordisk, kuigi nii on mugav väita. Taani edu baseerub järjekindlal sektoriteülesel bioteaduste ja tervishoiu ökosüsteemi ülesehitamisel. Public-private-partnership’ina asutati Taani bioteaduste nõukogu (Danish Life Sciences Council), kuhu kuuluvad nii Taani ja välismaiste bioteaduste ettevõtete, tervishoiusüsteemi, teadusasutuste, patsientide ühenduste, ettevõtjate ühenduste kui ka ametiühingute esindajad. Üheskoos kujundatakse bioteaduste ökosüsteemi ja proovitakse muuta ärikeskkond võimalikult atraktiivseks.
Nõukogu poolt tehtud ettepanekuid ja ideid võeti suuresti arvesse uue Taani bioteaduste strateegia loomisel, mida soovitan lugeda kõigil, iseäranis kõigil valitsuse liikmetel. On tähelepanuväärne, et Taani strateegiale on alla kirjutanud neli erinevat ministrit: tööstus-, äri- ja rahandusminister; sise- ja tervishoiuminister; välisminister ning kõrgharidus- ja teadusminister. Samamoodi on bioteaduste strateegia kinnitatud erinevate ministrite, eesotsas ettevõtlusministri poolt, Rootsis. Bioteadused ja tervishoid ei ole üksnes tervise- või sotsiaalministri mure ja hool.
Nii on loodud initsiatiivid kliiniliste uuringute Taani meelitamiseks (n-ö Trial Nation) ning ettevõtjate jaoks industriaalparkide loomiseks, lihtsustamaks tootmisettevõtete asutamist Taanis. Uues bioteaduste strateegias on suisa rõhutatud: „Valitsus tahab tootmisettevõtetele Taanis punase vaiba lahti rullida.“
Meil samal ajal ei ole sugugi harvad juhud, kus kõrgtehnoloogiline ettevõte väsib enne ametite uste kulutamisest, kui jõuab päris tootmiseni. Samuti puudub meil strateegiline lähenemine bioteadustele – räägime muudkui ainult klassikalisest tervishoiuteenusest, adumata ökosüsteemi terviklikku olulisust.
Võime jäädagi arutlema kõige selle üle, miks üks või teine lahendus ei ole võimalik või rääkida hoopis sellest, kuidas on võimalik. Meie naaberriigid teevad julgeid otsuseid, sest mõistetakse, et ootame-ja-vaatame hind on liiga suur. Aeg tiksub paraku meie kahjuks ja julged otsused sünnivad ainult koostöös ning julgusega aktsepteerida ka eriarvamusi. On julgete otsuste tegemise aeg.
*Selle artikli kirjutamine ei ole seotud ühegi konkreetse kliendi nõustamisega. Artikli ajendiks on töö AmChami tervishoiukomitees ja mure Eesti bioteaduste ja tervishoiu valdkonna pärast.
