Meie partner, endine õiguskantsler, kohtunik ja presidendikandidaat Allar Jõks rääkis Postimehe video podcastis „Mis meist saab?“, et ta muretseb Eesti demokraatia tuleviku pärast, sest Ameerika Ühendriikides toimuv võib jõuda ka meile. Lisaks paljudele teistele teemadele tuli juttu sellest, miks ei tohi riigikaitse argumendiga kõiki debatte lämmatada ning millised ohud peituvad pidevas ministeeriumide ja ametkondade ümbernimetamises ja kokku liitmises.
Alustuseks meenutas saatejuht Mart Normet 15 aastat tagasi toimunud poliitilise teatri etendust „Ühtne Eesti suurkogu“, kus kõnega esines ka Allar Jõks.
Mart Normet: Pealkiri on „Eestit ei saa loovutada poliitikutele“. Ma loen algusest ühe koha: „Me oleme üles ehitanud ühiskonna, kus hoolimist peetakse nõrkuseks, majanduskasvu eelistatakse sotsiaalsele turvalisusele ja uppuja päästmine on tema enda mure.“ Kas see on täna ka nii?
Allar Jõks: Arvan, et suure osa eestimaalaste arvates see nii kindlasti on.
Mart Normet: Aga kuidas see võimalik on? Meil on siiski arenenud riik, meil on päris korralikud struktuurid, me oleme igasugustes edetabelites, indeksites, päris kõrgel kohal. Meil tegelikult läheb ju kenasti? Või ei lähe?
Allar Jõks: Olen nõus – meil läheb kenasti. Aga kõik sõltub alati vaatenurgast. Kindlasti on 15 aastaga Eesti arenenud, aga see ei tähenda, et ei võiks proovida paremini asju teha.
Mart Normet: Muidugi, aga kas hoolimist peetakse tõesti meil nõrkuseks ja majanduskasvu eelistatakse sotsiaalsele turvalisusele?
Allar Jõks: Ma arvan, et see diagnoos ka täna üsna korrektne. Kui me vaatame kõike seda, mis puudutab sotsiaalvaldkonda, vaatame seda, mis toimub haavatavamate gruppidega. Toome siin näite väikekoolidest. Kuna ma olen neid ka advokaadina esindanud, siis mõne nädala eest Riigikohtu istungil ütles mu kolleeg lõppsõnas, et tundub, et aastal 2025 seisame me Eestis rohkem lindude ja konnade õiguste eest kui selles eest, et laps saaks käia turvaliselt kodulähedases algkoolis. Ja see ongi selle diagnoosi üks osa, mis näitab, et me peame hoolimist nõrkuseks ja kokkuhoidu Exceli tabelis peame olulisemaks.
Mart Normet: Aga riik ongi kallis asi.
Allar Jõks: Eriti väike riik, mis tänu oma suurtele metsadele ja kõigele sellele, mille üle me tegelikult uhked oleme, ongi hajaasustatud. Ma ei ole aru saanud sellest mõttelaadist, kuidas on võimalik ääremaastumist, perifeeriaks muutumist välistada või vältida selliselt, et me paneme väikekoole kinni. See on kultuuriliste vaatenurkade kokkupõrge.
Mis on Eesti eesmärk?
Mart Normet: Kui riigi ülalpidamine on kallis, siis kuidas ikkagi meiesugune langeva majandusega ja väheneva demograafiaga riik jaksaks üldse ülal pidada kogu Eestit?
Allar Jõks: Eesti riigi eesmärk tuleb põhiseaduse preambulist: tagada elu ja tulevik edu meie järeltulijatele. Kõik otsused peaks laskma läbi selle filtri – kas see aitab kaasa sellele, et näiteks kahesaja aasta pärast saab Eestis teha asju eesti keeles. Kui see ei aita, siis järelikult ta ei ole Eesti riigi eesmärgiga kooskõlas. Tundub idiootne ju, et paneme koolid kinni, aga küll inimesed ikka tulevad maale ning elu ja majandus hakkab arenema. No ei ole niimoodi.
Mart Normet: Enne koole hakati kinni panema ka postkontoreid jms.
Allar Jõks: Kindlasti on õige asju teha kulutõhusalt, aga kuskil on piir. Täpselt samamoodi räägime me praegu sellest, et kohtuhooneid tuleb kinni panna, ühtse juhtimise alla viia – argumendid on täpselt samad, mis koolide puhul: kulutõhusus, paneme kaks hoonet kinni, võib-olla mingi raha võidame. Väikekoolid ja kohtud on nagu ühe mündi kaks külge. Meil on mõlemaid vaja. See on nagu ühe saksa pastori kuulus tsitaat: kui tuldi juutide järgi, siis ma olin vait, sest ma ei olnud juut. Kui tuldi jälle kellelegi teise järgi, olin ma vait. Ja kui tuldi minu järele, siis ei olnud enam kedagi, kes mind kaitseks.
Mart Normet: Kas kohtusüsteem on see, mis igal juhul peab olema see, kes lõpuks meid kaitseb?
Allar Jõks: Jaa. Kui vaadata Eesti demokraatia suurt pilti, siis Eesti demokraatia käekäik sõltub väga palju sellest, millised hoiakud valitsevad Eesti erinevates kohtuastmetes.
Mart Normet: Kuidas saavad üldse olla kohtul hoiakud? Ma saan aru, et kohus lähtub puhtalt seadustest. Kus see hoiak mängu tuleb?
Allar Jõks: Seadus on lihtsalt kuiv paragrahv. Seda paragrahvi tuleb tõlgendada. Tõlgendamise juures on oluline see, kes tõlgendab. Ma arvan, et ühte ja sama seadusesätet võib näiteks EKRE valija lugeda ühtemoodi ja Eesti 200 või Reformierakonna valija hoopis teistmoodi. Kohus peab nii-öelda õige keskpunkti leidma. See tähendab, et kohtud peavad julgema lahendada ka ebapopulaarseid asju, mis neid paneb ühe või teise poliitilise jõuga vahepeal pingeseisundisse. Kohtud ei saa olla sellised, et „proovime teha nii, et kõigile meeldib“. Täpselt samamoodi nagu jalgpallikohtunik ei saa jätta punast kaarti andmata põhjusel, et ta kardab selle meeskonna poolehoidjate käest pärast peksa saada.
Väärtuspõhisest õigusemõistmisest
Mart Normet: Kuidas siis ikkagi kohus peaks käituma, kui on tõlgendada seda seadust? Kohtuniku sees ei saa ju olla kahte erinevat inimest.
Allar Jõks: Õiguse jalule seadmiseks ongi oluline see, et tal on õige kultuuriline hoiak, mis peab kõige olulisemaks põhiseadust. Ma ise olen olnud 10 aastat kohtunik ja praegu käin advokaadina kohtus, ma näen paganama tihti seda, et väärtuspõhist õigusemõistmist asendab vajaduspõhine.
Mart Normet: Mida see tähendab?
Allar Jõks: Väärtuspõhine tähendab näiteks väikekooli sulgemise kontekstis seda, et kõigepealt kohtunikud vaatavad vaidlust, kus tahetakse valla või linna poolt kooli sulgeda ja mõtlevad põhiseaduse kontekstis. Vajaduspõhine on see, et mõeldakse, et nojah, laias laastus ju ei peaks igas külas kooli olema, see on kallis ja võibolla lapsed võiksid tegelikult mitte nii kodulähedases algkoolis käia. Mõeldakse, kuidas saaks sellest vaidlusest suhteliselt kergelt välja nii, et ei tekiks mingisuguseid probleeme näiteks kohalikule omavalitsusele.
Ühtse Eesti suurkogul esinedes ja ka hilisemates artiklites olen lähtunud sellest, et mind huvitab see, miks midagi juhtus. Näiteks praegu on Eestis aktuaalne küsimus numbrituvastuskaameratest. Kuidas me oleme aastal 2025 jõudnud olukorda, kus otsustajad ja ametnikud ei saa aru, et põhiseadus nõuab, et kõik olulised küsimused peaks olema otsustatud riigikogu poolt. Kaamerate paigutamine, kuna see puudutab põhiõigusi, on oluline küsimus.
Eile vaatasin kogumikku, mis mu juubeliks välja tuli, kus on minu ametiaeg õiguskantslerina kokku võetud. 2002. aastal rääkisin riigikogu ees samal teemal, samuti 2004. ja 2007. aastal. Praegu on aasta 2025 ja ametnikud räägivad, et kaamerad on vajalikud, põhiseadus pole niivõrd oluline. Eestis on vaja avalikku korda kaitsta ja põhiseadus lükatakse kõrvale, see justkui takistab. Täpselt samamoodi, nagu koroona ajal öeldi, et põrgusse see põhiseadus, meie kaitseme elusid ja keerati kruvisid kinni, asutusi pandi kinni.
Trumpist ja tulevikust
Allar Jõks: See, mis praegu Eestis toimub, toimub täpselt samamoodi USA-s. Vaatame president Trumpi käitumist – ma jälgin tähelepanelikult neid õiguslikke vaidlusi, mis USA-s käivad. President Trump juhib riiki oma korraldustega või dekreetidega, olukorras, kus enamus neid asju peaks käima läbi Kongressi. Tema väide on, et praegu on erakorraline olukord. Tal on üks selline tsitaat: „See, kes kaitseb riiki, ei tee midagi valesti.“
Täpselt samamoodi „teevad Trumpi“ ka paljud Eesti ametnikud ja otsustajad, väites, et riigikogu ei pea kõiki asju otsustama, sest meie teame, mis on Eestile parem. See võib viia pikemas perspektiivis demokraatia sisutuks muutumiseni.
Mis mul öösel une ära ajab, on küsimus, mis saab Eesti demokraatiast. See sõltub sellest, kuidas sina ja mina Eesti põhiseadust mõtestame, milline on meie kultuuriline hoiak, kas me oleme ustavad põhiseadusele.
Mart Normet: Kas Eestis on n-ö Trumpi tehtud nüüd tehtud just tema viimase valitsemisaja jooksul või on seda tehtud jooksvalt, juba aastaid?
Allar Jõks: Seda on võib-olla alateadlikult ka varem tehtud, aga praegu need otsustajad ja poliitikud õigustavad täpselt samade argumentidega nagu Trump: kui riik on hädaohus, siis meie teame, kuidas seda probleemi lahendada ja meil ei ole vaja riigikogu või siis USA-s kongressi sekkumist.
Ja siin haakub ka teine alateema, olgu see numbrituvastusega või ükskõik millise põhiõiguste riivega. Öeldakse, et ausal ei ole ju midagi karta. Mis te kardate, me teeme ju seda tegelikult parema liikluse huvides. See lause „ausal pole midagi karta“ tuleks ära keelata! Minge küsige nende inimeste käest, keda on seitse aastat kohtus vintsutatud 7-eurose juukselõikuse pärast või mõne muu asja pärast ja kes on pärast õigeks mõistetud. Võib-olla mingi osa advokaatidele kulutatud rahast saavad nad tagasi, aga tervist, mainet, inimväärikust enam mitte.
Öeldakse, et me peaksime tegema sellise seaduse, et me saame pätte kergemini karistada – sealt me jõuamegi selleni, et kui me kergemini karistame, siis kontrollimehhanismid kaovad ära ja vigu hakkab rohkem tekkima. Praegu on hästi märgilise tähendusega konkurentsiseaduse muutmine. Mõned erakonnad ja Konkurentsiamet tahab, et oleks lihtne karistada, aga teine pool ütleb, et teeme sinna sisse sellised nii-öelda turvavõrgud, et süütu inimene sinna ei langeks. See meenutab Kafka „Protsessi“.
Mart Normet: Aga ikkagi: mis meist saab?
Allar Jõks: Meist saab edukas väikeriik juhul, kui me teeme tarku, Eesti huvidest lähtuvaid otsuseid ja kui meie väärtuspakett, mis meid igaühte juhib ja hoiab õigel teel, lähtub põhiseadusest. Vastasel juhul – kui ametnikud ei pea järgima põhiseadust, vaid vastupidi – põhiseadus peab järgima ametnikke, siis sellisel juhul saab meist üks mõttetu väike perifeerne riik Euroopa äärealal.
