Riburada on avalikku ruumi hakanud tekkima kõikvõimalikud keelumärgid. Nii on poes keelatud jalgupidi külmikusse ronimine ja uue büroohoone pöörduste vahel palli mängimine. Moodne mänguväljak on aga keeldudega üle külvatud. Ühelt poolt nõuavad keelumärke jõuvahendite ja atraktsioonide tootjad, teisalt inimesed ise.
Ka loomaaias näeb keelusilte igal sammul. Nii on loomaaias vanem saatnud lapse šimpansile küpsist viima või täiskasvanud roninud üle aia, et karule ise süüa pakkuda.
Meie partner Carri Ginteri hinnangul ei ole siltide püstitamine proportsionaalne.
„Eesti õigusruumis ei ole niimoodi, et kui keegi topib oma näpud sinna karupuuri, et siis loomaaeda ähvardaks mingi väga suur oht,“ täheldas Ginter. „Eesti kohtud on selles mõttes väga mõistlikud ja need kahjuhüvitiste suurused on pigem väiksed. See siltide armastus ei ole proportsioonis selle ohuga, mis nende taga valitseb.“
Ginteri sõnul näib nagu on osa inimesi kaotamas usku inimloomusesse ja loodavad silte pannes, et nüüd, kui keskmine inimene on hakanud lollimaks jääma, siis äkki märke veel suudetakse lugeda.
„Minu teooria on ikkagi see, et rumalus on konstant. Ma arvan, et see ei ole muutunud ja me oleme hakanud lihtsalt rohkem muretsema,“ ütles Ginter.
