Eesti droonitõrjesüsteemid on parimal juhul ajast ja arust, halvimal juhul aga täiesti puudu, kirjutavad vandeadvokaat Mario Sõrm ja jurist Stenver Pärn Delfi Ärilehes. Miks ei ole Eesti senimaani suutnud uusi süsteeme hankida? Advokaatide sõnul ei tasu süüdistada mitte Euroopa Liidu hangeõigust, vaid julguse puudumist, et erandeid oskuslikult ära kasutada.
Tundub, et praegu on Eestimaal tõhusaimaks droonitõrjesüsteemiks Eesti maa ise. Augustis Elva lähistel plahvatanud „tundmatu“ droon tuletas seda karmil moel meelde. Miks ei ole Eesti senimaani suutnud uusi süsteeme hankida? Kas takistuseks on seadus – või julgus seadust kasutada?
Augusti lõpust on sagenenud „tundmatute“ droonide lennud NATO liikmes- ja liitlasriikide strateegiliselt tähtsate objektide juures. Eestis kõlas äratuskell 26. augustil, kui lõhkeainet kandev droon eksis meie õhuruumi ja plahvatas Elva lähistel.
Sügise jooksul on droonide tõttu ajutiselt suletud nii Kopenhaageni, Oslo kui ka Müncheni lennujaamu. Märgiline oli ka juhtum Poolas, kus septembri alguses rikkusid vähemalt 19 Venemaa drooni – siin ei räägita enam „tundmatutest“, vaid tuvastatud päritoluga lennuriistadest – Poola õhuruumi ja Varssavi taotles artikkel 4 alusel NATO konsultatsioone.
Ka Euroopa Liidus saab kiiresti tegutseda
See näib olevat hübriidsõja järgmine faas – piiride toorem kompimine ja liitlaste reageerimisvõime testimine. Küsimus Eestile on lihtne: kas meil on droonitõrjevõime, mis suudab vastast heidutada? Objektiivsele kõrvaltvaatajale tundub vastus pigem: „Mitte veel!“ Aga miks?
Vihje, kust otsida põhjust, andis Ilmar Raag oma 15. septembri Facebooki-postituses, kus ta tõdes, et pudelikaelaks võib osutuda riigihankesüsteem: „Me peaksime ju välja kuulutama ka mõne täiendava riigihanke ja on võimalik, et see riigihange vaidlustatakse. Ja siis jääb asi venima…“ Näib, et just sinna – paindumatute hankereeglite ja protseduuride vahele – ongi koer maetud.
Sageli väidetakse, et Euroopa Liidu hankeõigus on jäik ja aeglane ega võimaldagi kiiret reageerimist. Tegelikult on olukord vastupidine.
Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikkel 346 annab igale liikmesriigile õiguse jätta avalik hange korraldamata, kui see on vajalik oluliste julgeolekuhuvide kaitseks. Samuti näeb kaitse- ja julgeolekuhangete direktiiv (2009/81/EÜ) ette erireeglid salastatud, tundlike või ajakriitiliste hangete jaoks, mille korral on samuti võimalik jätta avalik hange korraldamata.
Seejuures on Euroopa Kohtu praktika korduvalt rõhutanud, et need sätted ei piira riikide õigust tegutseda, vaid annavad just nimelt võimaluse kaitsta oma julgeolekuhuve, kui olukord seda nõuab.
Teisisõnu – nii Euroopa Liidu aluslepingutes kui ka direktiivides on sätestatud raamistik, millele tuginedes on võimalik paindlikult ja kiiresti tegutseda, kui kaalul on riigi julgeolekuhuvid. Küsimus on pigem selles, kas seda osatakse ja julgetakse kasutada.
Ka Eesti seadused ei sea takistusi
Sama paindlikkus, mis on sätestatud Euroopa Liidu õiguses, on tegelikult olemas ka Eesti õiguses. Riigihangete seaduse paragrahv 170 lubab kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas jätta avaliku hanke korraldamata, kui avaliku hanke läbiviimine võib ohustada riigi julgeolekuhuve või paljastada tundlikku teavet.
Sellise erandi kasutamine ei tähenda läbipaistvuse kadumist, küll aga eeldab oskust põhjendada, miks on vaja kiiremat ja suletumat menetlust. Kui erandi kasutamine on põhjendatud ja dokumenteeritud, ei ole see otsustajale riskantne, vaid tegemist on oskusliku Euroopa Liidu õiguse kasutamisega.
Praeguses julgeolekuolukorras sobiks nendele eranditele tuginemine nagu rusikas silmaauku. Droonindus on tehnoloogiavaldkond, mis areneb kuude, mitte aastatega. Kui hange venib vaidluste ja menetluste tõttu, võivad lõpuks Eestisse jõudnud süsteemid olla juba aegunud. Niisiis ei seisa hangete venimine mitte seaduste taga, vaid seaduste rakendamises.
Tõsi, tänapäevased droonitõrjesüsteemid toetuvad suuresti tarkvarale, mida saab jooksvalt uuendada. Ent ka platvorm ise ei teki üleöö ning nende tarneaeg võib ulatuda märkimisväärselt pikaks. Kui hange venib, venib ka reaalne droonitõrjevõimekus.
Eeskuju ei pea kaugelt otsima
Häda algab sellest, et Eestis puudub selge ja süsteemne mehhanism, mis aitaks hinnata, kas konkreetse hanke puhul on põhjust kasutada kaitse- või julgeolekuvaldkonna erandeid. Otsused sõltuvad sageli üksikametniku suvast. Samuti puudub üheselt fikseeritud kord, kuidas erandite rakendamise vajadust analüüsida ja dokumenteerida. Tulemuseks on ettevaatlikkus – eelistatakse pigem aeglast, kindla peale minevat avalikku hanget, isegi kui kiire tegutsemine oleks õigustatud ja seadusega kooskõlas.
Teistes riikides on kiirhanked korraldatud süsteemsemalt. Soomes peab enne erandi kasutamist andma ametliku heakskiidu kaitseministeerium – see tähendab, et iga kiireloomulise või salastatud hanke puhul hinnatakse selle vajadust nii õiguslikult kui ka julgeolekualaselt.
Taanis otsustavad kaitseministeerium ja ettevõtlusamet, kas julgeolekuhuvid võimaldavad parajasti kasutada ELTL-i artiklist 346 tulenevat erandit või mitte. Seejuures seotakse suured kaitselepingud sageli kodumaise tööstuse kaasamise nõudega, mida põhjendatakse vajadusega säilitada varustuskindlus. Ka see on koht, kust õppust võtta!
Saksamaal on loodud püsivad ministeeriumidevahelised töögrupid ja komisjonid, kes keskenduvad riigile oluliste kaitsevaldkonna sektorite arendamise – näiteks droonituvastus- ja elektroonilise sõjapidamise süsteemide tootmine – toetamisele ja kaitsele. Nende töögruppide eesmärk on ka tagada, et julgeolekukaalutlustel tehtud otsused oleksid läbimõeldud ja põhjendatud.
Loe täispikast artiklist lähemalt, miks ei suuda Eesti oma droonivõimekuse arendamises teistega sammu pidada.
