Mullu jõustunud tööstusheite seaduse muudatused on loonud Eesti tööstusettevõtetele ootamatu ja sisuliselt uutmoodi vastutusriski ning halbade juhuste kokku langemisel ähvardab ka 200 000 euro suurune väärteotrahv, kirjutavad meie partner Norman Aas ja nõunik Britta Retel Äripäevas.
Eelmisel aastal jõustunud tööstusheite seaduse muudatused on loonud Eesti tööstusettevõtetele ootamatu ja sisuliselt uutmoodi vastutusriski. THS § 163¹ kohaselt võib kuni 200 000 euro suuruse väärteotrahvi saada pelgalt selle eest, et keskkonnaametit ei ole teavitatud keskkonnakompleksloaga käitise plaanitavast muutmisest või laiendamisest – isegi siis, kui muudatus on alles ideetasandil ega ole veel ellu viidud.
See muudab tavapärast regulatiivset loogikat. Varem karistati eeskätt lubade rikkumise eest ehk tegevuse eest, mis tegelikult aset leidis. Nüüd saab karistuse määrata ka olukorras, kus rikkumiseks loetakse tegevuse muutmise kavandamist, millest riiki pole aegsasti informeeritud.
Kus algab kavandamine?
Praktiline probleem on ilmne: tööstuslikes protsessides algab muudatuste kavandamine sageli väga varakult. Eskiis, tehnilised analüüsid, konsultatsioonid, alusandmete kogumine või esmane hange – kõik need tegevused võivad olla vajalikud vaid selleks, et hinnata muudatuse ärilist otstarbekust. Ometi võib uus väärteokoosseis laialt tõlgendatuna tähendada, et juba need sammud kvalifitseeruvad kavandamiseks, millest tuleks keskkonnaametit teavitada.
Karistusõiguses on traditsiooniliselt kehtinud põhimõte, et „mõtlemine ei ole kuritegu“. Karistatavaks muutub alles tegu, mis vastab süüteokoosseisule. Uus regulatsioon tekitab aga olukorra, kus ainuüksi suurte plaanide tegemine võib muutuda karistatavaks, kui sellest ei ole riigile teada antud.
Miks see muudatus tehti?
Seletuskirja kohaselt oli uue väärteo sätestamise eesmärk tõhustada riiklikku järelevalvet. Kompleksloa kohustusega käitiste iga oluline muudatus – olgu see siis uus heiteallikas, uue tehnoloogia kasutuselevõtt või tegevusmahtude muutus – võib omada olulisi keskkonnamõjusid, mistõttu keskkonnaamet peab sellest varakult teada saama. Sooviti täita lünk, kus varasem õigus ei võimaldanud karistada olukorras, kus muudatuse ettevalmistused olid alanud, kuid amet ei olnud sellest teadlik.
Samas viitab seletuskiri THS § 56 regulatsioonile, mis käsitleb teavitamiskohustust üldjuhul vaid siis, kui muudatus on jõudnud juurutusfaasi – st et see ei hõlma pelka ideetasandit või võimaluste uurimist. Uus väärteokoosseis on aga sõnastatud märksa laiemalt ning selle sõnastus avab tee ebaselgetele ja väga avaratele tõlgendustele.
Tulemuseks on paradoksaalne olukord: riik soovib ennetada keskkonnariske, kuid loob samal ajal ettevõtjatele õigusselgusetu ja ebaproportsionaalse vastutusriski.
Mida see tähendab ettevõtjatele?
Esiteks ei saa enam eeldada, et „väike muudatus ei mõjuta midagi“. Seadus ei küsi muudatuse suuruse, vaid teavitamiskohustuse olemasolu kohta.
Et vältida vaidlusi selle üle, millal oleks tulnud teavitada, peaks ettevõte:
- Dokumenteerima muudatusprojekti alguse – ka siis, kui see algab alles analüüside ja esialgsete konsultatsioonidega.
- Teavitama keskkonnaametit varakult, kui on alust arvata, et muudatus võib nõuda kompleksloa muutmist.
- Eelistama kirjalikku suhtlust – telefoni- või koridoriarutelust ei pruugi hiljem väärteomenetluses abi olla, seal loevad eelkõige dokumentaalsed tõendid.
- Arvestama maine- ja usaldusriskiga – väärteomenetluse algatamine võib mõjutada nii suhteid partneritega kui ka avalikku kuvandit, isegi kui menetlus lõpuks lõpetatakse.
Regulatiivne usaldusväärsus on tööstusettevõtete jaoks strateegiline väärtus – seega tasub riske ennetada, mitte riigiametnikega hiljem kohtus vaielda.
Õigusriigi test
THS § 163¹ on veel üks näide trendist, kus riik liigub tagajärgedelt riskide ennetamisele, kasutades selleks karistusõiguslikke vahendeid. Eesmärk – vältida keskkonnakahju – on iseenesest arusaadav. Kuid küsimus ei ole eesmärgis, vaid piiri tõmbamises. Kui ei ole selge, millal ettevõtte mõtte- ja planeerimisprotsess muutub riigi hinnangul väärteoks, kannatab õiguskindlus. Ja just õiguskindlus – mitte hirm trahvide ees – on see, mis hoiab ettevõtte ja riigi suhte toimivana.
Loe lähemalt Äripäevast ning Äripäeva Ehitusuudistest, Tööstusuudistest või Logistikauudistest.
