Euroopa Kohtu otsuse järgi on noorsportlased tarbijad, kellele rakenduvad tarbijakaitse seadused. Seda tasub sponsorlepingute sõlmijatel silmas pidada, kirjutavad meie advokaadid Heidi Rand-Karu ja Polina Tšernjak Äripäevas.
Euroopa Kohtu hiljutine lahend toob selgust ühele aktuaalsele küsimusele – kas alaealine sportlane on tarbija, kui tema arengu ja karjääri toetamiseks sõlmitakse leping? Kas ta on tarbija isegi siis, kui pärast lepingu sõlmimist saab temast miljoneid teeniv elukutseline sportlane?
Vastus sellele küsimusele määrab noorsportlase õigused ja kohustused. Üldjuhul tuleb sõlmitud lepingut ja võetud kohustusi täita. Kui aga selgub, et tarbijat kummitavad lepingu ebaõiglased tagajärjed, võib tarbija otsida kaitset nii Eesti kui ka Euroopa Liidu õigusest. See tähendab, et juhul kui noorsportlane on tarbija ja temaga sõlmitud lepingu tingimus on ebaõiglane, ei pruugi sportlane hiljem oma edu vilju mänedžeri või sponsoriga jagada.
Näide lõunanaabrite juurest
Läti noorsportlane sõlmis agentuuriga lepingu, millega viimane lubas pakkuda arengut ja karjääri toetavaid teenuseid. Näiteks pidi agentuur pakkuma noorele koolitusi ja treeninguid, spordimeditsiinilist ja -psühholoogi abi, sõlmima sportlase ja klubide vahel lepinguid, sportlast turundama ning hoolitsema õigusteenuste ja raamatupidamise eest. Vastutasuks kohustus sportlane järgmise 15 aasta jooksul maksma agentuurile tasu. Tasu täpne suurus jäeti lahtiseks, kuid see pidi moodustama 10% kogu sportlase lepingu kehtivusaja jooksul saadavast netotulust, tingimusel, et selle tulu suurus on vähemalt 1500 eurot kuus.
Tasu maksmise üle tekkis sportlase ja agentuuri vahel vaidlus. Agentuur pöördus kohtusse, et nõuda sportlaselt välja üle 1,6 miljoni euro. Just see summa pidavat olema kümnendik sportlase 15 aasta jooksul teenitud tulust.
Läti esimeste astmete kohtud jätsid agentuuri nõude rahuldamata, leides, et leping rikub Läti tarbijakaitse norme. Eelkõige pidasid kohtud ebaõiglaseks tingimust, mille kohaselt peab sportlane agentuurile maksma 10% lepingu kehtivuse ajal teenitud tulust.
Liikmesriikide kohtud on analoogset küsimust lahendanud erinevalt. Kui Pariisi kohus pidas sellises olukorras sportlast tarbijaks, siis Müncheni kohus on leidnud, et noore tennisemängija ja spordiagentuuri vahelisele lepingule tarbijakaitsereeglid ei kehti.
Läti kõrgeim kohus oli vaidluse lahendamiseks kohustatud küsima Euroopa Kohtu siduvat arvamust. Seega pidi Euroopa Kohus andma Euroopa kohtute praktikat ühtlustava hinnangu.
Euroopa Kohus rõhutas, et tarbija staatust hinnatakse lepingu sõlmimise hetkel. Kui sportlane ei tegelenud sel ajal elukutselise spordiga, on ta tarbija – isegi juhul, kui ta hiljem saab maailmakuulsaks ja teenib miljoneid. Lootustandvus, teadmised spordialast või lepingu eesmärk (karjääri edendamine) ei muuda seda hinnangut.
See tähendab, et mänedžeride ja sponsorite varajane surve lepingute sõlmimiseks ei vabasta neid tarbijakaitse reeglitest. Kuigi mänedžeride motivatsioon on arusaadav – varajane leping on investeering, mis võib osutuda kasumlikuks –, ei tohi see viia ebaõiglaste tingimuste kehtestamiseni.
