Prantsusmaa paremäärmuslaste juht Marine Le Pen mõisteti hiljuti süüdi Euroopa Liidult raha väljapetmises. Millise otsuse teeksid kohtud Balti riikides? Sellest kirjutab Delfi Ärilehes meie vandeadvokaat ja majanduskuritegude ennetamise ja lahendamise valdkonna ekspert Albert Linntam.
Läti
Avalikust meediast kättesaadava teabe kohaselt oli Le Pen pikka aega, alates 2004. aastast kuni 2016. aastani, seotud kuritegeliku tegevusega. Läti kriminaalkoodeksi järgi võib Le Peni tegevuse lugeda varavastaseks kuriteoks, kuna see hõlmab rahaliste vahendite kasutamist. Ühest küljest võiks seda pidada pettuseks või kelmuseks, mis hõlmab teise isiku vara, antud juhul Euroopa Parlamendi, rahaliste vahendite omandamist usalduse kuritarvitamise või pettuse teel. Teisest küljest võib seda pidada omastamiseks, kui isik kasutab talle usaldatud vara ebaseaduslikult muuks otstarbeks kui selleks, milleks see oli ette nähtud. Arvestades, et antud juhul on tegemist Euroopa Parlamendi rahaliste vahenditega ja Le Pen oli Euroopa Parlamendi liige aastatel 2004–2017, ulatub selline süütegu kaugemale era- või isegi riiklikust sfäärist.
Läti kriminaalkoodeksi järgi on ametiisiku mõiste üsna lai, seega võib Le Peni pidada ametiisikuks, mistõttu kaasnevad tõsisemad tagajärjed võimalike trahvide ja lisakaristuste näol. Peale selle võib Le Peni käitumist antud juhul käsitleda kui ametivõimu või -seisundi kuritarvitamist. Kuigi sisuliselt on need kaks kuritegu sarnased, sõltub nende eristamine ühest olulisest nüansist: kas Le Penil oli õigus vahendeid kasutada, kui ta ületas oma ametivolitusi, suunates neid tahtlikult muuks kui Euroopa Parlamendi otstarbeks? Või kasutas Le Pen oma ametnikupositsiooni nende vahendite ebaseaduslikuks hankimiseks, eesmärgiga kulutada neid oma erakonna tarbeks? See võib olla üks otsustav tegur karistuse liigi ja suuruse määramisel.
Kui Le Pen ületas oma ametivolitusi, võib kohaldatav karistus olla kuni 10-aastane vangistus ja kuni 5-aastane keeld kandideerida presidendiks. Seevastu kui süütegu liigitatakse ametikoha kuritarvitamiseks, oleksid tagajärjed leebemad, sest vangistus võib olla kõige rohkem viie aasta pikkune. Siiski jääks võimalus keelata teatud ametikohal töötamist kuni viis aastat, st sel juhul keelata kuni viieks aastaks kandideerimine presidendi ametikohale. See oleks samaväärne 5-aastase kandideerimiskeeluga, mis määrati Le Penile Prantsusmaal.
Leedu
See, et valimistel valitud ametnikud väärkasutavad avalikke vahendeid, ei ole Leedu õiguse kontekstis tundmatu. Esiteks on mitmed Leedu kohalike volikogude liikmed pidanud vastutama avalike vahendite kasutamise eest isiklikeks kulutusteks, mis ei ole seotud nende ametikohustuste täitmisega. Teiseks on käimas kriminaaluurimine Viktor Uspaskići, Euroopa Parlamendi endise liikme suhtes, keda kahtlustatakse rohkem kui 500 000 euro ulatuses Euroopa Liidu rahaliste vahendite omastamises, kasutades selleks väidetavalt assistente, kes ei teinud tegelikku tööd, mis on väga sarnane juba mainitud Le Peni juhtumiga.
Kuid erinevalt suhteliselt konkreetsest tulemusest Prantsusmaal, kus tuvastati kriminaalvastutus, ei olda Leedus veel ühel meelel selles, millised on sellise käitumise õiguslikud tagajärjed. Debatt juristide seas on tuline: kas selliseid tegevusi tuleks käsitleda distsiplinaarsüütegudena, tsiviilõiguslike rikkumistena või kriminaalkuritegudena? Praktikas on vastused olnud vastuolulised. Mõne volikoguliikme suhtes on algatatud ainult tsiviilkohtumenetlus. Seevastu mitme teise suhtes on algatatud kohtumenetlus tõsiste süütegude, näiteks kelmuse, võltsimise ja ametiseisundi kuritarvitamise eest, mille tulemuseks on mõnikord olnud teatud õiguste ajutine peatamine, st võetud ära õigus olla valitud või ametisse nimetatud riigi- või kohaliku omavalitsuse asutustes.
Otsustavaks peeti 2025. aasta märtsis toimunud sündmust, kui Leedu ülemkohus mõistis õigeks poliitiku Mindaugas Sinkevičiuse, leides, et tema tegevust riiklike vahendite kasutamisel isiklikuks otstarbeks võib pidada üksnes distsiplinaarsüüteoks. Leedu ülemkohus rõhutas, et kriminaalkahju puudus, märkides, et omavalitsus oleks võinud finantsmõju leevendada sisekontrolli parandamisega ja vääralt kasutatud vahendid maksti vabatahtlikult tagasi enne kriminaalmenetluse algust. See kohtuotsus loob pretsedendi, mis viitab sellele, et kohtud võivad kriminaalvastutuse tuvastamiseks nõuda selgeid tõendeid varalise kahju kohta.
Kui Le Peni juhtumit tuleks hinnata Leedus, kehtiksid mitmed olulised õiguslikud kriteeriumid. Leedu õiguse kohaselt võib avaliku sektori või Euroopa Liidu (EL) vahendite väärkasutamist, eelkõige assistentide fiktiivse töölevõtmise kaudu, kvalifitseerida kui suure väärtusega vara väärkasutamist. Kuna Le Pen on väidetavalt omastanud raha ligikaudu 4,1 miljoni euro ulatuses, ületab kahju suurus väga suure väärtusega varade väärkasutamise künnist.
Leedu õiguse järgi oleks kõige tõenäolisem tulemus kriminaalkaristus
Pealegi, erinevalt mõnest Leedu juhtumist, kus vahendid tagastati vabatahtlikult ja süüd tunnistati, ei ole Le Pen oma süüd tunnistanud. Tegevuse tahtlik iseloom ja EL-i vahendite kasutamine ebaseaduslikel eesmärkidel võib samuti toetada tegevuse liigitamist ametiseisundi kuritarvitamiseks, eelkõige juhul, kui EL-ile on tekitatud olulist kahju. Sellisel juhul võib Le Peni karistada kriminaalvastutusega, millega kaasneks kuni 8-aastane vangistus või trahv ning varade (ebaseaduslikult saadud EL-i vahendite) konfiskeerimine. Lisaks võib kohus ära võtta õiguse osutuda valituks või määratuks ametikohtadele riigi- või kohalikes ametiasutustes kas ajutiselt (1–5 aastat) või pikemaks ajaks (3–7 aastat), kui süütegu loetakse korruptiivseks.
Kahju ulatus ja kergendavate asjaolude (nt koostöö ametiasutustega või hüvitamine) puudumine viitavad sellele, et Leedu õiguse järgi oleks kõige tõenäolisem tulemus kriminaalkaristus, mitte ainult tsiviil- või distsiplinaarmeetmed.
Kokkuvõtvalt, arvestades hiljutist sarnast juhtumit Leedus, on võimalik, et kui Le Peni tegevust hinnataks Leedu õiguse alusel, esitataks talle kriminaalsüüdistus. Omastatud EL-i vahendite summa (4,1 miljonit eurot), süü mittetunnistamine ja pettuse süsteemne iseloom liigitaks juhtumi raskeks kuriteoks. Sellise tegevuse tulemuseks oleks tõenäoliselt vangistus, märkimisväärne trahv, varade konfiskeerimine ja ajutine ametikeeld.
Eesti
Huvitava kokkusattumusena sai Eestis paar kuud tagasi tähelepanu sarnase sisuga vaidlus. 2025. aasta märtsis jõustus lõplik otsus kriminaalasjas, mis puudutas riigikogu endist liiget Kert Kingot. Ta tunnistati süüdi kelmuses ja dokumentide võltsimises, kuna ta kasutas riigikogu liikme kuluhüvitist enda erakonnaga seotud isikute õigusabikulude katmiseks. Esitatud arvetel moonutati tegelikult osutatud õigusteenuste sisu, millega loodi ekslik ettekujutus eesmärgiga saada kuluhüvitist.
Le Peni puhul keskendusid süüdistused EL-i vahendite kasutamisele, et maksta erakonna töötajatele, kes tegelikult Euroopa Parlamendis ei töötanud. Prokuröride väitel koostati maksete põhjendamiseks 12 fiktiivset töölepingut. Kui sellist kohtuasja menetletaks Eestis, sõltuks õiguslik kvalifikatsioon sellest, kuidas täpsemalt raha saadi ja kasutati.
Eesti karistusseadustiku järgi on asjaoludest (nt lepingute tegelikust sisust) teadvalt ebaõige ettekujutuse loomine vähemalt 40 000 euro suuruse varalise kasu saamise eesmärgil karistatav suures ulatuses toime pandud kelmusena. Lisaks on selline tegevus karistatav dokumentide võltsimisena. Kui Euroopa Parlament ei oleks ilma võltsitud lepinguteta raha Le Peni käsutusse andnud, loetaks see tegu kelmuseks. Kui aga rahalised vahendid anti Le Peni käsutusse ilma selliste dokumentide eelneva esitamiseta ja need kanti hiljem kolmandale isikule (erakonnale), liigitatakse kuritegu omastamiseks.
Nii kelmuse kui ka omastamise eest on ette nähtud kuni 5-aastane vangistus, kuigi praktikas määravad Eesti kohtud esmakordsetele kurjategijatele enamasti tingimisi karistused, mistõttu on reaalne vangistus haruldane. Peale selle võib iga kuriteo toimepanemisel osalenud juriidilist isikut, näiteks erakonda, trahvida kuni 40 miljoni euroga.
Kriminaalkorras süüdimõistmine ei takista automaatselt isiku kandideerimist riigikokku või isegi presidendiks, välja arvatud juhul, kui ta kannab valimiste ajal vanglakaristust. Karistuse olemasolu ei välista valimistel kandideerimist ja kohtud ei saa Eestis sellist piirangut kehtestada. Kui aga president, riigikogu liige või minister mõistetakse ametiajal süüdi ja kohtuotsus muutub lõplikuks, lõpeb tema ametiaeg põhiseaduse kohaselt automaatselt.
