Meie partner Allar Jõks võrdleb praegust olukorda numbrituvastuskaamerate kasutamise õigustamisel Donald Trumpi tegevusega USA elu korraldamisel, vahendab ERR. Debatti sel teemal nimetas ta „Vikerhommikus“ õiguskultuuriliseks küsimuseks, kuna meil kehtib põhiseadus, mille järgi peab kõik olulised küsimused otsustama seadusandja.
Alustaks natukene üldisemast, mis puudutab siseministeeriumi praegust käekirja kogu selle temaatikaga tegelemisel. Mis mulje teile jääb? Kas nad on oma vigadest või möödalaskudest aru saanud, kas olukorra tegelikkus on neile kohale jõudnud või praegused reaktsioonid, mis nüüd on jõudnud kaamerate pimendamiseni, on tingitud pigem sellest, kuidas avalikkuses on reageeritud?
Kõigepealt ma tahaks siseminister Igor Tarot tunnustada, et ta julges teha sellise otsuse, mis avaliku arvamuse kohaselt tundub natukene võib-olla ebaõiglane, ja õiguskantsleri juhiseid järgida. Tunnustus ministrile, et ta ei lasknud end ära tinistada ametnike mesijutuga, kui oluline ja õiguslik see kõik on.
Aga ma tuleks natuke ajas tagasi. Kui ma olin õiguskantsler 2002–2007, siis riigikogu ees seistes täpselt sarnastele probleemidele ma tähelepanu juhtisin.
Politsei tegevus jälgimisseadmete reguleerimisel peab olema väga-väga täpne. Ma näen siin praegu kultuurilist probleemi, et aastal 2025 me tegeleme täpselt samade asjadega. Tehnika on edasi arenenud, aga täpselt samadest asjadest räägime. Kindlasti tuleb tänada kogu avalikku survet – meediat, erinevaid arvamusliidreid, juriste, kes on teemat üleval hoidnud.
See küsimus on praegu sellises etapis, kus luuakse seaduslikku alust numbrituvastuseks või mingiteks muudeks jälgimisteks. Vaidlus ei ole mitte selles, kas kaameraid võiks kasutada või mitte, vaid küsimus on selles, et kaamera kasutamiseks peab olema väga selge seadusest tulev volitusnorm ja see seadus peab ütlema, millisel eesmärgil neid andmeid kogutakse: kas liiklusseaduse rikkumiste eest karistamiseks või lihtsalt sellel eesmärgil, et vaatame ringi, võib-olla midagi huvitavat leiab ja siis saame reageerida. See teine juhtum kindlasti on lubamatu.
Teiseks, kuidas neid andmeid hoitakse, kes sinna juurde pääseb: kas iga politseinik saab lihtsalt mingil hetkel minna nagu Facebooki ja vaadata, et huvitav, vaatame, kuhu Allar Jõksi numbrimärgiga auto on sõitnud. Kolmas on see, kui kaua neid hoitakse: kas kuu, aasta või kaks. Kui need küsimused ei ole lahendatud, siis see on ilmselgelt põhiseadusevastane.
Kui te viisite meid ajas paarkümmend või isegi rohkem aastat tagasi, siis me oleme jõudnud sellisesse olukorda, mille kohta te kasutasite väljendit kultuuri küsimus. Täpsustage natuke seda mõtet, mis see sündmuste ahel või otsustamiste ja otsustamata jätmiste protsess on olnud, et me ikka leiame ennast samas olukorras. Kelle käes see pall on?
Pidasin seda õiguskultuuriliseks küsimuseks seetõttu, et meil kehtib põhiseadus, mis ütleb, et kõik olulised küsimused peab otsustama seadusandja. Oluline küsimus on see, mille jaoks me andmeid kogume. Ei piisa sellest, kui seaduses öeldakse, et võib kasutada kaameraid. Nagu ma ütlesin, on kümme küsimust, millele tuleb vastata ja neid küsimusi peab otsustama riigikogu. Aga nagu me praegu näeme, siis riigikogule tuli see üllatusena, paljudele ministritele, sealhulgas peaministrile tuli see üllatusena. Mis tähendab seda, et see on kusagil ametnike tasandil, võib-olla kusagil peadirektori käskkirja tasemel reguleeritud.
Eile just tuli mul üks selline võrdlus, et ma olen jälginud neid õiguslikke vaidlusi, mis on Donald Trumpil USA-s, sest Donald Trump kasutab ju oma presidendi dekreete selleks, et võtta vastu kümneid otsuseid, mida peaks tegelikult USA seadusandja ehk kongress otsustama. Aga Trump teeb seda ise, ütleb, et mind keegi ei sega.
Ma tabasin ennast mõttelt, et see on täpselt samamoodi. Selle numbrituvastusega praegu tehakse tegelikult nagu Trumpi ning see on kultuuriline küsimus. See on väga murettekitav, et suur osa avalikkusest, rääkimata paljudest riigikogu liikmetest, arvab, et see, kes kaitseb põhiseadust, näiteks õiguskantsler antud juhul, et ta kaitseb tegelikult pätte. Kuni see hoiak ei muutu, ei olegi tegelikult ka avalikku survet selleks, et need jälgimismehhanismid oleksid väga täpselt seaduses reguleeritud.
