Lastevanemate kaebusi kooli sulgemise kohta arutavad kohtud liiga pinnaliselt. Sulgemisotsuse põhjendusi ja mõjuanalüüse ei kaaluta sisuliselt, vaid otsustatakse vormiliselt, et volikogul on õigus teostada enamuse poliitilist tahet, kirjutab Postimehes meie partner Allar Jõks.
Möödunud suvel leidis Postimehes aset arutelu teemal, kas kohtuid võib piltlikult pidada kooli sulgejaks juhul, kui nad jätavad lapsed vaidluses kohaliku võimuga õigusliku kaitseta. Kohus vastas, et nemad ei sulge koole.
Vaadates tagasi möödunud aastal toimunud koolivaidlustele ei ole ma selles päris kindel. Esimese astme kohus on jätnud kõik Lääneranna valla suletud koolide lapsevanemate kaebused rahuldamata. Vaid Metsküla algkooli (mille direktor Pille Kaisel pälvis Postimehe aasta inimese tiitli) osas peaks otsus tulema veebruari lõpus. Lisaks on halduskohtud lugenud õiguspäraseks külakoolide (osalise) sulgemise nii Pärnjõel kui ka Leholas.
Järeldus, et halduskohtud on liiga võimusõbralikud, oleks selge liialdus. Ootame kõigepealt ära kõrgema astme kohtuotsused. Kuid Eestis napib avalikku arutelu kohtulahendite kvaliteedi osas.
Riigikohtu halduskolleegiumi esimehe Ivo Pilvingu sõnul on samuti normaalne, kui kohtute tegevusele kriitiliselt otsa vaadatakse. Seetõttu väärib sissevaadet, kuidas esimese astme kohtud kaebuste rahuldamata jätmist põhjendasid. Artikli teises pooles kirjeldan, kuidas Soome on pärast 30 aastat kestnud maakoolide ohjeldamatut sulgemist avastanud end katastroofilises (julgeoleku)olukorras.
Läheneva vabariigi sünnipäeva eel tasub meelde tuletada, et kodulähedane külakool ei ole mitte ainult koht maal elavatele lastele hariduse omandamiseks. Kool kaitseb külaelu hääbumise eest.
Põhiseaduse preambul sõnastab Eesti riigi eesmärgina eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tagamise läbi aegade. Külas on kool lahutamatu osa kogukonna identiteedist ja aitab külal kesta läbi aegade. Kui kaob kool, kaovad ka noored perekonnad ja töökohad.
Nii nagu investeerime riigikaitsesse, on Eesti hoidmiseks möödapääsmatult vajalik panustada kohaliku elu hoidmisse maal. Ega asjata laulda, et „kuni su küla veel elab, elad sina ka“.
Kooli sulgemise viisid
Koolide sulgemisel kasutavad kohalikud võimud kahte mudelit. Esimesel juhul põhineb otsustus pikaajalisel planeerimisel, mis hõlmab erinevate valla ja kooli arengukavade koostamist, pikaajalisi demograafilisi prognoose ning rahalisi arvutusi. Kui kooli sulgemine tundub möödapääsmatu, siis kaalutakse alternatiive, hinnatakse mõju hariduse kättesaadavusele ja kvaliteedile, kogukonnale, avalike teenuste kättesaadavusele, töökohtadele ja sellega kaasnevale maksulaekumiste dünaamikale.
Pärast seda toimuvad kaasamised ja sisulised arutelud, millele järgneb kogutud teabe mõtestamine. Alles peale seda jõuab eelnõu kooli sulgemise osas volikokku.
Kui kooli sulgemise otsuse järel tekib vaidlus, kontrollib kohus, kas vajalikud analüüsid on tehtud ja ilma vigadeta, ning kas lapsevanematel oli võimalus esitatud materjalidega õigeaegselt tutvuda ja neid kommenteerida.
Teisel juhul kasutatakse sellist „võitja võtab kõik“ poliitikat, mida eelmisel aastal nägime riigikogus: „Meil on hääled koos ja me teeme, mida tahame.“ Pikaajalisi plaane ei koostata ja puudutatud isikud saavad eelnõust ja vajalike analüüside puudumisest teada samal ajal eelnõu volikogule esitamisega.
Kui kohus sellise praktika heaks kiidab, siis muutub ta sisuliselt koos omavalitsusega kaasvastutajaks.
Mõjuanalüüs või poliitiline tahe
Möödunud aastal tehtud kohaliku võimu otsused hiilgasid mõjuanalüüsi puudumisega. Seda asendasid stamplaused ja loosungid stiilis „koolivõrgu ülevalpidamine käib vallale üle jõu“ ja „suur kool tähendab paremat haridust“.
Kuidas käitusid sellises olukorras kohtud?
Koonga kooli sulgemise vaidluses tõrjus kohus lapsevanemate kaebust järgmiselt: „Kui raha on vähe, peab kohalikul omavalitsusel olema õigus teha valikuid, mis kõigile lapsevanematele ei pruugi meeldida. Kohaliku omavalitsuse eelarve kujundamine on poliitilise tahte väljendus, millesse kohus sekkuda ei saa.“
Väikeste sõnastuslike erisustega läbib kõiki kohtulahendeid sarnane motiiv. Tuleb nõustuda, et paljuski tuginevad koolivõrguga seonduvad otsused otstarbekusel ning on mõjutatud valla finantsvõimekusest, mille kontrollimisel on kohtu roll piiratud.
Kohtul ei ole üldjuhul õigust hinnata kohaliku omavalitsuse rahaliste otsuste otstarbekust ning mida, millal ja millises ulatuses finantseerida. Küll on kohtul õigus ja kohustus (PS § 13 ja 14) kontrollida, kas haridusõiguse piiramine on toimunud õiguspäraselt.
Kui näiteks kooli sulgemist põhjendatakse finantsvõimetusega, siis on kohtul kohustus kontrollida, kas ja kuidas arvutusi tehti ning asjaosalistele ja otsustajatele esitleti.
Kolleeg Carri Ginteriga kaitsesime 2012. aastal Pühajärve põhikooli. Selle sulgemisel kasutati samasuguseid loosungeid, nagu kasutas möödunud aastal Lääneranna vald.
Kohtuliku ristküsitluse käigus selgus, et valla põhjendused rahaliste vahendite ja alternatiivsete lahenduste puudumise kohta seisid savijalgadel. Asjakohaseid arvutusi volikogule kunagi ei tutvustatud ega arutatud, vaid piirdutigi loosungiga, et kooli ülalpidamine on kallis. Kui kohus oleks omakorda piirdunud tõdemusega, et „eelarve kujundamine on poliitilise tahte küsimus“, siis igati elujõulist Pühajärve kooli täna enam ei eksisteeriks.
Kool kinni, lühter lakke?
Möödunud 2023. aastast meenub kurioosne näide, kus Lääneranna vald sulges märtsis (osaliselt) viis kooli põhjusel, et ei suutnud neid üleval pidada. Sama aasta septembriks oli valla rahaline seis niivõrd paranenud, et investeeriti 400 000 eurot Lihula mõisa viinaaita ja 20 000 eurot ühe lühtri paigaldamiseks bussijaama. Meenutame, et selle raha eest oleks vald suutnud üleval pidada kümme aastat Metsküla kooli.
Paraku jäid kohtud uskuma valla mesijuttu raskest finantsolukorrast ega süüvinud eelarvenumbritesse. Valla loosungite ja katteta jutupunktide kriitikavabal esitamisel kohtuotsuses puudub vajadus. Raske on leida põhjust, mis takistaks kohtul valla põhjendustesse nõudlikult suhtuda.
Kui nõustuda kohtutega, et „eelarve kujundamine on poliitilise tahte väljendus, millesse kohus sekkuda ei saa“, siis järelikult võibki koolid sulgeda selleks, et edendada vallas toreduslikke projekte.
Miks ei tohiks koolivõrgule eelistada mõisa viinaaita? Vastuse leiab kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse paragrahvist 6 lõikest 2, mille kohaselt on valla prioriteetne ülesanne põhikoolide ülalpidamine, mitte toreduslike projektide elluviimine.
Piltlikult väljendudes ei tohiks kohtud sekkuda siis, kui küsimus on, kas väheseid vahendeid kulutada vanadekodule või lasteaiale. Kohtu sekkumine on aga vajalik, kui valida on kodulähedase kooli lahtihoidmise või vallaametnikele uhke autopargi soetamise vahel.
Kui nõustuda, et eelarve kujundamine on ainult poliitiline küsimus, kuhu kohus ei sekku, siis muutub lapsevanemate õiguste kaitse sarnastes vaidlustes illusoorseks, sest kohalikul võimul on mugav alati kaitsekilbina kasutada väidet: „Koolivõrgu üleval pidamine käib üle jõu.“ Sellisel juhul võib tõdeda, et volikogus häälteenamuse kontrollimiseks pole kohtunikku vaja, seda võib ka ministeeriumi ametnik teha.
Mis on kohtu kohus?
Kohtu kohus on kontrollida näiteks seda, kas vald on koolivõrguga seotud kulud korrektselt kokku arvutanud ning kaalunud sulgemisele erinevaid alternatiive, sealhulgas valinud kulude kokkuhoidmiseks kõige vähem haridusõigust riivavaid lahendusi.
Kindlasti tasuks hinnata hariduskulude osakaalu valla eelarves ja võrrelda neid teiste omavalitsustega. Lääneranna vald on 69 kohalikust omavalitsusest hariduskulutuste osakaaluga 58. kohal.
Kui Eesti keskmisel kohalikul omavalitsusel moodustasid aastatel 2018–2021 hariduskulud 47 protsenti eelarvest, siis Lääneranna valla eelarvest moodustasid need vaid 42 protsenti. Samas sadade tuhandete eurode suunamine toredusprojektidesse ja kohtuskäimisele tõstatab kahtluse, et vallal ei käi üle jõu koolivõrgu ülevalpidamine, vaid valla juhtimine.
Kohtu ülesanne on kontrollida, kas kooli sulgemine on igal konkreetsel juhul avalikes huvides. Avaliku huvi tuvastamine ei ole samastatav volikogu häälteenamuse tuvastamisega.
Analüüsitud kohtuotsustes nõustusid kohtud kohaliku võimuga, et koolide (osaline) sulgemine on avalikes huvides. Kui kaebajad julgesid osutada negatiivsetele mõjudele, mida kooli sulgemine maaelule ja kogukonnale kaasa toob, jättis kohus need tähelepanuta.
Kohtu põhjendus oli, et kaebajad saavad kaitsta ainult individuaalset, mitte avalikku huvi. Väga kummaline seisukoht, sest kooli sulgemine mõjutab ju otseselt lapsevanemate ja nende laste elukeskkonda. Kui kaob kool, järgneb varsti ka töökohtade ja arstiabi kadumine.
Õpime Soome vigadest
Milleni võib see viia, kui vallad sulgevad kergekäeliselt kodulähedased põhikoolid ja kohtud vaatavad sellele läbi sõrmede?
Soomes suleti ajavahemikul 1990–2020 93 protsenti maakoolidest. See on kaasa toonud ääremaastumise ja suurendanud julgeolekuohtu. 2023. aasta aprillis avaldati rahvusliku hariduse järelevalvekeskuse raport selle kohta, kuidas 30 aasta jooksul põhikoolide sulgemine mõjutas õpilaste õigusi ja piirkondade elujõudu.
Raportist nähtus, et eelkõige koliti ära sealt, kus suleti rohkem koole. Seal arenes ka tööstus aeglasemalt, uusi tööpaiku ei lisandunud ja loomulikult kahanesid ka valla tulud. Samuti kasvasid avalikud kulutused enam seal, kus suleti enam koole. Tulemusena tekkis nõiaring, kus koolivõrgu kokkutõmbamine nõrgendas oluliselt valla elujõudu ning piiras tulevikus avalike teenuste pakkumist.
Hajaasustusega piirkondades vähenes koolide sulgemise järel elanikkonna arvukus ning elanikkond kasvas ainult seal, kus lähedal oli toimiv kool. Kui inimesed hakkavad lahkuma piiri lähedalt, siis tähendab see ka täiendavat julgeolekuohtu.
Paradoksaalselt kasvasid hariduskulud kiiremini valdades, kus sulgemisi oli rohkem. Kvantitatiivne uuring kinnitas, et Soomes ei saavutatud koolivõrgu kokkutõmbamisega majanduslikku säästu.
Vahemärkusena sobib eeltoodut ilmestama fakt, et Lääneranna vald on praeguseks kulutanud oma valla lastevanematega kohtus käimisele 117 000 eurot, mis on mitme kooli ülevalpidamise aastane kulu. Ja see pole veel kõik, sest vaidlused jätkuvad.
Soome tuntud haridustegelane Kari Lehtola võttis raporti järeldused kokku tõdemusega, et koolivõrgu koomaletõmbamine on maal elavate laste võrdsete huvide ja põhiõiguste jõhker ja süsteemne rikkumine, ehk isegi kuritegu.
Võime Eestis muidugi jätkata nii nagu praegu, et vallad sulgevad koole ja kohtud piirduvad lihtsalt volikogu häälteenamuse kontrollimisega.
Sellisel juhul ei pruugi meil 30 aasta pärast elada maal kedagi, kelle jaoks teha raportit maakoolide sulgemise mõjudest.
