Umbusaldamine on demokraatlikus riigis tavapärane opositsiooni tööriist, et tagada parlamentaarne kontroll. Justiits-ja digiministri umbusaldamise üks põhjendustest on aga õigusriigi seisukohast ohtlik, kirjutas meie partner Allar Jõks oma sotsiaalmeediapostituses.
Pidin mitu korda lugema, et aru saada, mida minister on valesti teinud.
Ministrile heidetakse ette, et riigiprokuratuur otsustas mitte algatada Pihlakodu suhtes kriminaalmenetlust hoolimata sotsiaalkindlustusameti järelevalveaktist ja tõenditest, mis näitasid hooldekodu puudulikku töökorraldust.
Teisisõnu oleks umbusalduse algatajate arvates pidanud minister andma korralduse prokuratuurile kriminaalasja algatamiseks.
Prokuratuur on sõltumatu organ
Prokuratuuriseaduse kohaselt on prokuratuur oma seadusest tulenevate ülesannete (kohtueelse uurimise juhtimine) täitmisel sõltumatu ja tegutseb, lähtudes prokuratuuriseadusest, muudest seadustest ning nende alusel antud õigusaktidest.
Kohtueelse uurimise juhtimine tähendab, et ainult prokuratuur võib otsustada, kas konkreetses asjas kriminaalasi algata või mitte.
Kui otsida puudusi riigiprokuratuuri üldises tegevuses, siis ei saaks seda panna ühe ministri süüks.
Järelikult sooviksid umbusaldajad, et minister annaks prokuratuurile seadusevastaseid korraldusi. Kui minister võtaks endale prokuröri rolli, siis oleks tegemist võimude ühtsuse, mitte võimude lahususega. Ja sellisel juhul võiks tõesti küsida, kas minister sobiks ametisse.
