Automaksu puudutavaid kohtuvaidlusi kommenteerisid Maalehes meie partnerid Carri Ginter ja Kaido Künnapas ning jurist Merylin Tihomirova.
Automaks pidi olema keskkonnasõbralik ja õiglane: mida rohkem saastad, seda rohkem maksad. Seaduse seletuskiri lubab vähendada transpordi kahjulikku mõju ja koguda samal ajal riigile tulu. Selleks valiti mõõdikud, mis peaksid peegeldama keskkonnakoormust: CO2 eriheide, auto mass ja mõnel juhul ka vanus.
Paberil tundub see loogiline, kuid praktikas on nii valem kui ka automaksu õiguspärasus tekitanud rohkem küsimusi kui vastuseid. Seda ka juba kohtus vähemasti seitsmel korral: vaieldi nii maksu koormavuse, võimaliku ebavõrdse kohtlemise kui ka selle üle, miks peab maksma auto eest, mis on avariis hävinenud. Üritati vaielda ka maksu põhiseaduspärasuse üle tervikuna.
Paraku on vaidlused kinni jäänud menetluslikesse takistustesse ning automaksu sisu analüüsimiseni pole jõutud. Samas annavad need kaasused aimu, mis argumentidel on üldse lootust ning millistest küsimusest tuleb läbi närida, et hakata arutlema päris küsimuste üle. Alljärgnevalt heidame kiire pilgu teemadesse, mis on seni kohtu ette jõudnud.
Automaksu ei saa vaidlustada ühiskonna nimel
Ühes vaidluses sooviti põhimõtteliselt vaidlustada automaks tervikuna, väitega, et see on põhiseadusvastane. Kohus tõdes lühidalt: halduskohus ei tegele teoreetiliste või kõigi nimel esitatud kaebustega. Vaidluse eelduseks on, et inimesel on enda kohta konkreetne maksuotsus, mitte ainult abstraktne pahameel automaksu üle. Kohtu järeldus on mõistlik, kuivõrd kohtust saab abi otsida ikkagi enda subjektiivsete õiguste rikkumise vastu ning kogu automaksu maksjaskonna nimel esitatud kaebusel edulootust ei ole.
Tähtaja ületamine maksab kätte
Mõnes loos oli sõnum lihtne: kui soovid vaielda, tee seda õigel ajal. Ühes asjas soovis kaebaja sisuliselt vaidlustada automaksu arvestuse aluseid, sh maksu põhjendamatust ja koormavust. Teises asjas pidas kaebaja maksuotsust ebamääraseks ja soovis selle tühistamist. Mõlemal juhul esitati kaebused mõjuva põhjuseta pärast tähtaega ning need jäid rahuldamata. Ühe kaebaja väide, et maksuteade oli ebamäärane, ei olnud samuti piisav edukaks kohtuvõitluseks. Kohus tõdes, et isegi kui automaksu üle võib olla palju põhjendatud kriitikat, ei saa ta aidata, kui inimene ei kasuta oma õigust kohtusse pöörduda õigel ajal.
Väike maks ei pruugi kohtuuksi avada, kuid võib
Kaebaja pidas ebaõiglaseks, et peab maksma 99 eurot auto eest, mis oli avariis hävinenud ja juba maha kantud. Kohus aga leidis, et vaidlust ei ole mõistlik pidada, sest võimalik kasu on väiksem kui õigusemõistmise kulud. See kaasus näitab, et väike, ühekordne ja püsiva mõjuta automaksu kaebus ei pruugi olla piisav, et halduskohus asuks automaksu sisuliselt läbi vaatama.
Iseenesest on mõistlik, et kohus seab prioriteedid ning iga väikest üksikjuhtumit ei jõuta põhjalikult lahata. Samas on uute ja laia mõjuga seadusemuudatuste puhul ka väikesel kaasusel potentsiaalselt suur kaal. Ja seda kinnitas ringkonnakohus teises vaidluses, leides, et kui jutt käib uue maksu võimalikust põhiseadusvastasusest või ebavõrdsest kohtlemisest, ei ole tähtis, kas maksuteade on 16 või 1600 eurot. Kui maks koormab kedagi ebaproportsionaalselt või kohtleb sarnaseid olukordi erinevalt, tuleb sisuline arutelu ikkagi ära pidada. Ka väike maksukohustus võib olla ebaproportsionaalne.
Tõsi – varasemas asjas oli tegu ühekordse, edaspidi mõju mitteomava maksuotsusega, samas kui teises asjas oli maksumõju püsivam. Ent ringkonnakohus tuletas hilisemas asjas meelde, et ainult maksuteates märgitud summa järgi ei saa otsustada, kui tõsiselt inimese õigusi riivatakse. Tähtis on ka see, millisesse õigusesse sekkutakse ja kui tugev see mõju on.
Haavatava isiku puhul saab maksust mööda… ajutiselt
Kõige inimlikum lugu tuli puudega ja piiratud töövõimega inimeselt, kes soovis maksuteate tühistamist. Tema jaoks ei olnud automaks lihtsalt rida eelarves, vaid kulu, mis ähvardas toimetulekut. Seetõttu pandi maksu sissenõudmine pausile, kuni kohus saab põhiasjas hinnata, kas selline omandiõiguse riive on proportsionaalne. Oluline on ka kohtu järeldus, et maks ei tohi panna inimest olukorda, kus ta peab loobuma igapäevaeluks vajalikust või maksab maksu sisuliselt ainult toetuste arvelt. Siit võib õppida, et probleem toimetulekuga võib olla piisav põhjendus, et vaidluse pidamise ajaks mootorsõidukimaksu sissenõudmine peatada
Vaade tulevikku ehk millest võivad kasvada järgmised vaidlused?
Senised kohtulahendid näitavad, et tuleb kaevata õigeaegselt ja enda suhtes tehtud maksuotsuse peale. Teiseks avas ringkonnakohtu otsus ukse sellele, et automaksu sisuline kontroll on võimalik, kui kaebus on konkreetne ja näitab kuidas maks isikut ebaproportsionaalselt koormab. Lihtsustatult – automaksu kuulikindlus on jõudmas kohtu kullipilgu ette ka sisulistes küsimustes, kuid see on paratamatult võtnud aega.
Edasised vaidlused ei saa enam piirduda tunnetusliku väitega, et „maks on ebaõiglane“. Kui midagi on siiani selgeks saanud, siis see, et kohut ei veena üldsõnalised kaebused ega abstraktne kriitika. Vaja on lugusid, mis näitavad, et maks koormab inimesi ebaproportsionaalselt või kohtleb sarnaseid olukordi erinevalt.
Näide võimalikust tulevikuprobleemist – autorendiettevõtjate ja liisingute erinev kohtlemine
Automaksu ümber võib tekkida ka teistsuguseid vaidlusi, mis ei puuduta mitte keskkonnaeesmärki, vaid maksutehnilist loogikat. Üheks näiteks võib tuua automaksu käibemaksumõju autorendisektoris. Seaduse järgi on maksumaksjaks üldjuhul auto omanik ehk rendiautode puhul rendifirma ise. See tähendab, et mootorsõidukimaksu tasub riigile autorendifirma, kes kannab kulu edasi oma klientidele renditeenuse hinnas. Kuna renditeenus on käibemaksuga maksustatav, muutub automaks seeläbi sisuliselt käibemaksuga maksustatavaks kuluks, mida tarbija tasub lisaks rendihinnale. Üldpildis tähendab see seda (tõsi, õigustehniliselt tuleb probleemi sõnastada veidi teistmoodi, aga see selleks), et mootorsõidukimaks muutub sisuliselt käibemaksuga maksustatavaks teenuseks.
Liisinguäris on pilt teine. Kui auto omanik on liisinguandja, määrab seadus maksumaksjaks vastutava kasutaja ehk liisinguvõtja. Sellisel juhul ei teki topeltmaksustamise efekti, kus automaksu summa kasvab veel käibemaksu võrra. Seda tulenevalt erandist seaduses, mis annab liisinguettevõtjatele võimaluse anda mootorsõidukimaksukohustus vastutavale kasutajale, kes saab mootorsõidukimaksu „arve“ riigilt loomulikult ilma käibemaksuta.
Kas seadusandja on tõesti soovinud (tahtlikult või ka tahtmatult) autorendifirmade kliente koormata täiendava maksukuluga, samas kui liisinguklient seda ei kanna? Ja kas selline erinevus on võrdsuse põhimõttega kooskõlas? See on üks näide küsimusest, mis võib vajada vastamist kas siis kohtusaalis või selle väliselt.
