Riik on jõudnud eurotoetuste tagasinõuetega kulukasse kriisi, nii jätkata ei tohiks, kirjutavad meie partner Kadri Härginen ja advokaat Mario Sõrm Äripäevas avaldatud arvamusloos.

Viimastel aastatel on paljud Euroopa Liidu või ka riigieelarvelisi toetusi saanud kohalikud omavalitsused, riigi äriühingud ja sihtasutused saanud pärast projekti elluviimist riigilt krõbeda trahvi, kuna toetuse saaja on toetuse kasutamisega seotud riigihangetes väidetavalt seadust rikkunud.

Värskeim kohtupraktika näitab aga, et peaaegu kõik, kes trahvi on vaidlustanud, on siiani vaidlustes edukad olnud.

Toetuste eesmärk on Eesti arengutaset ja heaolu tõsta

Riik toetab Euroopa Liidu vahendite ja riigieelarve kaudu mh kohalike omavalitsuste, riigi äriühingute ja sihtasutuste mitmesuguseid projekte. Nende projektide sisuks on sageli avalikes huvides ehitiste rajamine või renoveerimine. Nii kerkivad toetuste abil koolid, haiglad, linnade keskväljakud ja palju muudki kasulikku.

Rahastamise üks eeltingimus on ka raha korrektne kasutamine, mis toetuse saajatele tähendab sageli kohustust riigihanked korrektselt läbi viia. Seda, kas raha on õigesti kasutatud, kontrollib riik rakendusüksuste, peamiselt Riigi Tugiteenuste Keskuse (RTK) ja rahandusministeeriumi abil. Oma rolli mängivad siin mõistagi ka teised asutused ja ministeeriumid.

Kui rakendusüksus leiab, et toetuse saaja on riigihangete seaduse vastu eksinud, siis nõutakse osa toetusest tagasi või jäetakse välja maksmata. Näiteks siis, kui hanke tingimused nõuavad konkreetse brändi toodet ning tingimustesse on jäetud lisamata märge „või sellega samaväärne“. Samamoodi siis, kui on küsitud mõnda Eestiga seotud kvalifikatsiooni (nt just Eestis varasemat ehitamise kogemust) või muudetud hankelepingut õigusvastaselt.

Toetuse tagasinõudmiseks koostatakse vastav otsus ning kui toetuse saaja selle vaidlustab, siis lahendatakse seda vaidemenetluses ja hiljem kohtutes.

Toetuse saajatelt nõutavad summad on kohati ülisuured

Tagasinõude suurus on enamasti protsent toetuse summast ja halvimal juhul võib ka kogu toetuse tagasi nõuda. Mida suurem on toetuse summa, seda suurem võib olla ka tagasinõue.

Ajakirjandusest on läbi käinud tagasinõuded, milles on näiteks Tartu Ülikoolilt nõutud tagasi 1,5 miljonit eurot seoses Delta maja ehitushankega, Valgalt ja Valkalt 800 000 eurot seoses nende ühise keskväljaku ehitushankega ning Tallinnalt 650 000 eurot seoses Tondi põhikooli rekonstrueerimisega.

Teisalt on ka juhtumeid, kus tagasinõude summa on mõnevõrra väiksem, kuid ka selle tagastamine võib toetuse saaja väga keerulisse majanduslikku olukorda seada. Ja pahatihti seabki.

Huvitaval kombel võib juhtuda ka nii, et kui toetust nõutakse tagasi mõnelt ministeeriumilt, näiteks seetõttu, et ministeerium on eksinud riigihanke korraldamisel, siis kohustatakse ministeeriumit maksma nõutav summa (hingake korra rahulikult) tagasi ministeeriumi enda eelarvesse.

Ärge muretsege, kõik on hästi!

Kui lugeda või kuulata seda, kuidas riik kogu seda „tagasinõude majandust“ aastast aastasse kirjeldab, siis jääb mulje, et kõik on heas korras.

Nii on Euroopa Komisjon seadnud liikmeriikidele nn veamäära 2%. See tähistab rakendusüksuste ehk audiitorite tehtud vigade hulka, mistõttu on tegelikult abikõlbmatuid kulusid hüvitatud. Eesti veamäär oli varem 1,13%, mis RTK sõnutsi näitab seda, et „oleme loonud selge ja usaldusväärse kontrollisüsteemi ning ka toetuse saajad on projektide elluviimisel vastutustundlikud“. Teisisõnu, et Eesti audiitorid eksivad oluliselt vähem kui nende Euroopa kolleegid.

Veelgi enam, RTK on väitnud sedagi, et „kui me vaatame suurt pilti, siis ei saa öelda, et Eesti paistaks kuidagi eriliselt silma audiitorite ja rakendusüksuste liigse rangusega. Umbes 99% toetustest on õigesti ja korrektselt kasutatud ja tagasinõudeid on olnud ümmarguselt 1%“.

Sellega, kas millegagi on hästi või halvasti, on suures plaanis nagu järjekordadega tualeti uste taga – „hästi olek“ sõltub sellest, kummal pool tualeti ust parasjagu oled. Küll aga näitab juba kas või meediast vastu peegelduv seda, et riigi optimismi on küll väga raske jagada.

Kui RTK oleks restoran või hotell, siis ta oleks ammu pankrotis

Kui guugeldada kas või lühendit „RTK“, siis vaatab sellest peaasjalikult vastu toetuse saajate pahameel – „kelle või mille eest või vastu me võitleme?; on jabur, et olukorras, kus niigi riigil ressurssi ei ole, leiutame tööd, kogu bürokraatliku menetlusega tundsime lõpuks, et oleme kurjategijad“, kui tuua välja üksnes tsitaate käesoleval aastal RTK-le antud „arvustustest“.

Pahameeletormi võtab hästi kokku Rõuge vallavanema öeldu: „ Riigi vastu kohtus käimine ei tundu normaalne. Ma ütleks, et omavalitsustel tekib tunne, et me ei soovigi taotleda nendest toetusfondidest, sellepärast et kui midagi projektis muutub ja alati muutub, siis me võime saada karistada.“ (ERR 18.03.23)

Seega ühelt poolt väidab riik, et kõik on heas korras ning ebamõistlikult karmid ei olda, kuid samas ei ole „kliendid“ jätnud sisuliselt ühtegi head arvustust. Kui RTK oleks restoran või hotell, siis ta oleks ammu pankrotis.

Pahameel ei ole asi iseeneses. Võib ju öelda ka seda, et järelevalve ongi selline valdkond, mis kõigis heameelt ei tekita. Kes meist ikka oleks iseäranis rahul trahviga, mille oleme saanud nt valesti parkimise või kiiruse ületamise eest?

Küll aga ei näita ka viimaste aastate kohtupraktika, et riigi sõnad ja teod tagasinõuete vallas kuidagi kokku lähevad. Nagu eelnevatest tsitaatidest nähtub, on julgemad toetuse saajad riigi vastu võtnud ette kohtutee.

Riik on viimastel aastatel kaotanud lõviosa vaidlusi

Viimaste aastate kohtupraktika näitab, et read „rahuldada kaebus ning tühistada Riigi Tugiteenuste Keskuse finantskorrektsiooni otsus ja vaideotsus“ esinevad kohtuotsustes sagedamini kui parlamendi töö tõkestamiseks mõeldud protseduurilised küsimused.

Meile kättesaadava teabe kohaselt on kohtutes perioodil 2023–2024 tehtud või jõustunud vähemalt 16 otsust, mis puudutavad rakendusüksuste tagasinõudeid, milles toetuse saajatele heidetakse ette riigihangete seaduse rikkumist. Meie mõistagi ei tea kõiki kohtuvaidlusi, mida rakendusüksuste otsuste suhtes parasjagu peetakse ning osa vaidlustest on veel pooleli.

Nendest 16 otsustest avaneb riigi jaoks trööstitu pilt nii statistiliselt kui ka sisuliselt. Riik on siiani väljunud võitjana üksnes kahest vaidlusest. Ühel juhul tunnistati finantskorrektsiooni aluseks oleva valitsuse määruse teatavad sätted põhiseadusega vastuolus olevaks ning 13 vaidluse puhul on kohus teinud enamasti otsuse toetuse saaja kaebus täielikult rahuldada. Kokkuvõttes on kohtud olnud valdavas osas seda meelt, et riik on toetuse saajatele alusetult rikkumisi ette heitnud ning toetust tagasi nõudnud.

Kui selline kohtuotsus jõustub, siis peab riik toetuse saajale toetuse tagasi maksma, tagasinõuet muutma või tagasinõudest loobuma. Mõistagi tuleb hüvitada ka võitja õigusabikulud.

Kuna osa nendest lahenditest ei ole jõustunud, siis võib riik mõistagi jätkuvaidlused kõik võita. Samamoodi on riigil eelduslikult olemas ka täpsem statistika. Vaatamata sellele näitab eeltoodu, et rakendusüksuste ja rahandusministeeriumi ning kohtute arusaamade vahel sellest, kuidas õigust kohaldada, on tekkinud suured käärid.

Seega, vaatamata sellele, et Eesti audiitorite veaprotsent on Euroopa kolleegide omast oluliselt madalam, ei tähenda see seda, et Eestis oleks asjad toetuse kontrollimisega hästi. Vastupidi. Kohtulahendid räägivad seda keelt, et Eesti audiitorid on olnud vigade leidmises lausa nii püüdlikud, et ei suuda hiljem kohtuid nende vigade olemasoluski veenda.

Riik maksab vigade eest meie kõigi rahaga

See aga pole veel kõik. Küsimus sellest, et kellel on õigus, on kahtlemata oluline. Samas ei ole olustikus, milles riik peab hulgi kohtuvaidlusi ülejäänud avaliku sektoriga, mitte midagi jätkusuutlikku või praeguses majanduslikus olukorras mõistlikku.

Esiteks, nii nagu hea kolleeg Mart Parind on märkinud, on praeguse korralduse puhul tegemist juriidilise vennatapuga. Nagu eespool kirjeldatust juba nähtub, toovad sellised vaidlused kaasa lausa soovimatust ELi vahendeid üldse kasutada. Rääkimata siinkohal usaldamatusest riigi suhtes, mida õigusvastased tagasinõuded paratamatult tekitavad.

Kõnekas on ka fakt, et meile teadaolevalt on nendes 16 vaidluses riigilt kaebajate ehk sageli kohalike omavalitsuste kasuks välja mõistetud õigusabikulu kokku 101 975,25 eurot. Selle summa eest saaks näiteks kaks aastat avatuna hoida Metsküla kooli.

Arvestada tuleb siinkohal sedagi, et sageli ei mõista kohtud kõiki menetluskulusid kaebuse rahuldamise korral ka välja. See tähendab, et toetuse saajate õigusabiga seotud kulud on praktikas olnud suuremad. Rääkimata maksumaksja kuludest, mis tekivad rakendusüksustel otsuste koostamiseks, vaiete lahendamiseks ja kohtus käimiseks ning kohtute endi kulu.

Tahes-tahtmata nähtub eeltoodust, et riik on jõudnud oma tagasinõuete maailmas kriisi ja samamoodi jätkata ei tohiks.

Omaette küsimus on seegi, kas varsti iganädalaselt ajakirjanduses kõlapinda leidev pahameel ja sellega kaasnevad kulud ka asjaomastele ministritele kuidagi korda lähevad. Kui tutvuda kas või koalitsioonilepinguga, siis leiab sellest eesmärke, millele selline kulukas vennatapusõda kuidagi kaasa ei aita. Nii on Vabariigi Valitsus seadnud eesmärgiks piirata ülereguleerimist ja vähendada bürokraatiat ning leida kokkuhoiukohti.

Kui riik esitab kohati iseendale ja kohalikele omavalitsustele põhjendamatuid „arveid“ ja seejärel vaidleb nende üle ka kulukalt ja tulutult kohtutes, siis on siinkohal ilmselge kokkuhoiu koht, mis võib olla ministritel tähelepanuta jäänud.

Lahendusi leidub

Selleks, et käesolevast artiklist ei jääks muljet, nagu oleks tegu vaid riigi suhtes etteheidete tegemisega, siis oleme kokku pannud ka mõtted sellest, kuidas võiks riik selles valdkonnas edasi liikuda. Lahendusi leidub. Kas ka tahet mõistlikumas suunas liikuda?

Loe meie ekspertide välja pakutud lahendustest lähemalt Äripäevast!