Kõik kardavad. Ehitajad, projekteerijad, arhitektid, insenerid, restauraatorid, sõbrad, sugulased ja tuttavad. Igaüks, kellele mainisin oma kodu ehitusest rääkides sõna „muinsuskaitse”, vangutas pead, hüüatas õudusest ning soovis mulle jõudu ja kannatlikku meelt. Kõik teadsid väga hästi, et koduomanikule ei tähenda muinsuskaitseamet midagi head.

Kogu protsessi käigus puutusin kokku kolme erineva muinsuskaitsespetsialistiga, kellest kaks tekitasid mulle kohati tunde, et ma olen nende silmis potentsiaalne kurjategija, kes soovib mälestist hävitada. Ometi olin ma ise pöördunud muinsuskaitseametnike poole ning taotlenud lubasid Põhja-Tallinnas asuva korteri renoveerimiseks, lootuses saada vastu sisulist abi ja meeldivat koostööd.

Aga nüüdseks lõpusirgele lähenevat koostööd iseloomustab kõige paremini ühel hetkel muinsuskaitsespetsialisti öeldud lause: „Meie töö ei olegi inimesi õnnelikuks teha.”

» Loe täispikka artiklit Eesti Päevalehest