ÜRO Rahvusvahelise Kohtu otsus saadab tugeva sõnumi: keskkonna kaitsmine on kõigi riikide ühine vastutus, mille eiramisel võivad olla õiguslikud tagajärjed, kirjutavad Äripäevas meie nõunik Triin Toom ja jurist Carolin Simona Laurits.
Rahvusvaheline õigus on jõudnud kliimaküsimustes uude ajajärku. ÜRO peamine kohtuorgan, Rahvusvaheline Kohus, tegi märgilise nõuandva otsuse, mille kohaselt on riikidel kohustus kaitsta kliimat sõltumata sellest, kas nad on rahvusvaheliste kliimalepingute – näiteks Pariisi kokkuleppe – osalised või mitte.
Kohtu hinnangul tuleneb see kohustus rahvusvahelisest tavaõigusest, mille eiramine – isegi tegevusetuse näol – võib kaasa tuua õiguslikud tagajärjed. Otsus avab tee riikide õiguslikule vastutusele kliimamuutuste pidurdamata jätmise eest.
Puhas keskkond kui inimõigus
Muutuse taga on Okeaania saareriik Vanuatu, kelle eksistentsi ohustab merepinna tõus. Nende algatatud vaidlus pälvis suurt tähelepanu – oma seisukoha esitas 91 riiki ning suulises arutelus osalesid rekordilised 97 riiki ja 11 rahvusvahelist organisatsiooni.
Ühe olulisima seisukohana leidis kohus, et riigil on kohustus võidelda kliimasoojenemisega ka juhul, kui ta ei ole ühegi rahvusvahelise kliimakokkuleppe osapool. Kliimakohustused on universaalsed ning nende täitmata jätmisel võivad olla reaalsed õiguslikud tagajärjed.
Kohus leidis, et õigus puhtale, tervislikule ja kestlikule keskkonnale on inimõigus, sest niisuguse keskkonna olemasolu on oluline eeldus teiste inimõiguste – näiteks elu ja tervise – tagamiseks. See võib avada tee ka nn populaarkaebustele ehk olukordadele, kus üksikisikud või rühmad saavad senisest lihtsamalt esitada kaebusi riikide tegevusetuse vastu kliimaküsimustes.
Rahvusvahelised kliimapiirangud on selle otsuse mõjul muutumas siduvaks. Otsuse praktiline mõju seisneb eelkõige selles, et riikidel on kohustus kasutada kõiki kättesaadavaid meetmeid, vältimaks keskkonnale olulise kahju tekkimist. Need meetmed võivad erineda sõltuvalt konkreetse riigi olukorrast, kuid tegutsemiskohustus on üldine.
Ühtlasi rõhutas kohus, et riikidel on kohustus kliimamuutuste ennetamiseks ja vähendamiseks omavahel koostööd teha.
Vältida enam ei õnnestu
Kui varem viidi saastav tegevus sageli madalama sissetulekuga riikidesse, kus keskkonnanõuded olid leebemad, siis nüüd ei pääse vastutusest ka need riigid – rahvusvahelised reeglid ulatuvad üle riigipiiride, sõltumata majandusarengust või õiguslikust raamistikust. Kliimavastutus on globaalne ning selle kandmist ei saa enam vältida pelgalt tegevuse ümberpaigutamisega.
Kuna riigid peavad oma territooriumil tagama, et keskkonnakahju ennetamiseks võetakse kasutusele vajalikud meetmed, on neil kohustus reguleerida ettevõtete tegevust, mis keskkonda saastab. Kui riik seda ei tee, võib tal tekkida kahju hüvitamise kohustus.
Ettevõtjatel tuleb arvestada, et nende tegevust võivad mõjutada rahvusvahelisest õigusest tulenevad reeglid, mille eiramine võib tuua kaasa õigusliku vastutuse. Eriti juhul, kui ettevõtte tegevusel on märkimisväärne mõju kliimale.
Rahvusvahelise Kohtu otsus saadab selge sõnumi: keskkonna kaitsmine on meie kõigi ühine vastutus. Loodetavasti saadab see otsus riikidele ja ettevõtjatele piisava sõnumi, et oma tegevuse mõju keskkonnale ei saa ignoreerida.
Kliimaregulatsioonide karmistumine ei ole enam hüpoteetiline stsenaarium, vaid vältimatu arengusuund. Ettevõtjad, kes suudavad oma ärimudelit varakult kohandada, saavutavad konkurentsieelise.
Loe lähemalt Äripäevast või Kestlikkusuudistest!
