„Ma ei ütleks, et prokuratuuris on otseselt midagi mäda, aga kui vaadata viimaste aastate suundumusi, siis mulle tundub, et asi on paraku läinud natuke vales suunas,“ ütles meie partner ja endine peaprokurör Norman Aas „Terevisioonis“.
Aas tõi välja kaks probleemkohta. Esiteks on prokuratuur hakanud liialt riskima.
„Prokuratuur on hakanud natuke liiga palju riskima, erinevate kuriteokoosseisude tõlgendamisel läinud laiemale teele, kui on karistusõiguses lubatud. See on toonud kaasa palju õigeksmõistmisi, mis ei ole pelgalt risk prokuratuurile, keda kritiseeritakse, vaid tegelikku riski kannab inimene, kes süütuna kohtu alla antakse. Ta kaotab selle tõttu suure osa oma elust ja võib-olla ka rahast, mis sellest, et ta lõpus õigeks mõistetakse.“
Õigusselguse loomise argument ei päde
Teiseks ei tohiks prokuratuur oma tegevust põhjendada pelgalt õigusselguse loomisega.
„Prokuratuur on õigustanud oma möödalaskmisi õigusselguse loomise vajadusega. See on vale tee või vähemalt vale põhjendus. Ühegi kriminaalasja eesmärk ei saa olla lihtsalt õigusselguse saamine. Inimesed kannatavad seetõttu.“
Intervjueerija küsimusele, kas prokuratuuri riskide võtmine ja piiride kompamine tuleneb mitmete tõlgendatavatest seadustest, vastas endine peaprokurör, et seadused ei ole kunagi päris lõpuni selged.
„Seadused opereerivad sõnadega ja sõnad ise on mitmetähenduslikud. Seetõttu on karistusõiguses arusaam, et pigem tuleb kitsendavalt tõlgendada nii-öelda koosseise. Prokuratuur on aga võib-olla läinud natuke lahtisema tõlgenduse peale, näiteks ka avalikkuses välja toodud toimingupiirangu rikkumise puhul. See ongi väga segane norm, aga prokuratuur on seda veel segasemaks tõlgendanud. Kui me vaatame viimaste aastate kohtuotsuseid, siis enamik neist on lõppenud õigeksmõistva otsusega, mis tähendab seda, et prokurörid on neid liiga laialt tõlgendanud.“
Kuidas saaks paremini?
„Üks soovitus prokuratuurile, siin ei ole vaja mingisugust revolutsiooni, aga võib-olla tuleks umbes 10 protsendi võrra tõsta oma konservatiivsust ja selle valguses tõlgendada segasemaid norme kitsamalt,“ ütles meie partner.
„Teine soovitus puudutab tõendite kasutamist või erinevate toimingute läbiviimist. Seal on prokuratuur selgelt erinevate huvide konfliktis. Prokuratuur otsib alati võimalusi, et kohtus rohkem tõendeid kasutada ja siin on kohtu ja ka advokaatide kriitika võib olla natuke põhjendatum.“
Aas selgitas, et prokuratuuri ülesanne on viia kuriteo süüdistus kohtusse ja seda seal edukalt kaitsta. Selleks on prokuröril vaja tõendeid. „Kui prokuröril on valida, kas kasutada kohtus seaduse serva peal kogutud tõendit või mitte, siis ma julgen kihla vedada, et enamik prokuröre kasutab või vähemalt proovib seda kasutada. Selle tulemusel ongi viimastel nädalatel tekkinud kriitika, et prokuratuur läheb kõneeristuste või kõneandmetega jälle proovima. See tuleneb nende rollist.“
Ta lisas, et riigikohus on öelnud, et tänane regulatsioon on ebapiisav ja seadused ei ole reageerinud ja seda olukorda ära lahendanud.
Seega leiab Aas, et suurtes ja avalikkuse tähelepanu all olevates asjades tuleks peaprokuröril rohkem jälgida, kas see, mis prokuratuur teeb ja mis mulje jääb, on õige. Sest paratamatult kujuneb mulje ainult mõningate kaasuste arvelt tuhandetest.
