Ressursid tuleb suunata sinna, kus risk on suurim
Ohuprognoos ei ole pelgalt dokument ega mõtteharjutus. See on praktiline tööriist, mis aitab omavalitsustel tegutseda targalt ja ennetavalt. Ohuprognoosi abil saab suunata piiratud järelevalveressurssi just sinna, kus ohu realiseerumise mõju oleks kõige suurem – inimeste õigustele, turvalisusele, tervisele ja heaolule.
Ohu all peetakse silmas olukorda, kus olemasolevate asjaolude põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus rikutakse õigusnorme või isikute õigusi, või kahjustatakse õigushüvesid.
Ohuprognoos aitab teha teadlikke ja sihipäraseid otsuseid
Ohuprognoosi koostamine aitab kohalikul omavalitsusel kaardistada kõik ohud, mis kogukonnas esineda võivad, ning mille ennetamine või maandamine on omavalitsuse ülesanne. Nii saab omavalitsus teha teadlikke otsuseid ja planeerida ennetavaid tegevusi just neis valdkondades, kus riskide realiseerumise mõju oleks suurim.
Ohuprognoos võimaldab arvesse võtta ka kohalikke eripärasid, varasemat kogemust ja olemasolevaid andmeid ning hinnata ohtude realiseerumise tõenäosust konkreetses piirkonnas. Praktikas võib see puudutada näiteks öist avalikku korda ja turvalisust, liiklusohutust, kriisivalmidust, ohtlikke või lagunenud ehitisi, avalike hoonete ligipääsetavust või kommunaalteenuste toimepidevust.
Ohuprognoos kui riikliku järelevalve meetmete alus
Õiguslikus mõttes nõuab ohuprognoosi korrakaitseseaduse § 24. Korrakaitseorgan tohib kohaldada riikliku järelevalve erimeedet ohu ennetamiseks siis, kui ohuprognoosile tuginedes saab pidada võimalikuks olukorda, mille realiseerumisel tekib oht. Sellisteks meetmeteks on näiteks isikute küsitlemine ja dokumentide nõudmine, aga ka valdusesse sisenemine ning asjade ja valduse läbivaatuse teostamine ulatuses, mis on konkreetse ohu ennetamiseks vajalik ja proportsionaalne.
Praktikas on mõistlik teha ohuennetuslikku riiklikku järelevalvet lähtudes põhimõttest, et mida kaalukamat õigushüve ohustatakse, seda madalam võib olla ohu realiseerumise tõenäosuse künnis, mis õigustab sekkumist. Kehtib ka vastupidine seos – mida suurem on ohu realiseerumise tõenäosus, seda enam tuleb tähelepanu pöörata ka vähem kaalukatele kaitstavatele õigushüvedele. Teisisõnu muutub ohuennetuslik riiklik järelevalve seda olulisemaks, mida kõrgemad on kaalul olevad huvid.
Ohuprognoosi koostamise põhimõtted
Seadus ei sätesta ohuprognoosi vormile ega sisule täpseid nõudeid. Praktikas eeldab ohuprognoosi koostamine siiski selget ja loogilist lähenemist. Kõigepealt tuleb kaardistada võimalikud ohud, seejärel hinnata iga ohu puhul kahte asja: millised võivad olla tagajärjed ohu realiseerumisel ning kui tõenäoline on, et see oht realiseerub.
Hindamisel tuleks tugineda objektiivsetele andmetele, näiteks varasematele järelevalvetulemustele, statistikale ning vajadusel ka tehnilistele või teadusandmetele. Seal, kus kvantitatiivseid andmeid ei ole, võib hinnang põhineda ka praktilisel teadmisel ja kogemusel, kui see on põhjendatud ja dokumenteeritud.
Hea näite pakub Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) lähenemine ohuprognoosi koostamisele. TTJA metoodikas hinnatakse paralleelselt ohu realiseerumise tõenäosust ja võimalike tagajärgede raskust. Mõlemat näitajat hinnatakse kolmel astmel ning nende koosmõjul kujuneb 9-astmeline riskimaatriks (3 × 3). Mida kõrgem on riskitase, seda suuremat tähelepanu oht vajab.
Kujunenud riskipildi põhjal saab omavalitsus otsustada, millised ohud vajavad esmajärjekorras tähelepanu ning kuhu suunata piiratud ressursid. Praktikas tähendab see, et ohuprognoosist saab sisuline alus järelevalve tööplaanile, ennetustegevustele ja ka investeerimisotsustele.
Kirjalik ohuprognoos aitab tagada järjepidevuse ja läbipaistvuse
Kuigi seadus ei kohusta ohuprognoosi kirjalikult koostama, on keeruline ette kujutada, et omavalitsus, kellel on rohkelt keerukaid ülesandeid, suudaks ohte järjepidevalt ja terviklikult hinnata ilma neid dokumenteerimata. Kirjalik ohuprognoos loob selge ja ühtse aluse riskide hindamiseks ning aitab paremini mõista, kuidas ohud võivad mõjutada inimeste õigusi, turvalisust ja heaolu ning kuidas nende riskide realiseerumist vältida.
Ohuprognoosi koostamise peamised sammud omavalitsusele
Ohuprognoosi koostamisel tuleks:
- valida sobilik metoodika;
- kaardistada omavalitsuse piirkonnas esinevad ohuolukorrad;
- hinnata olukordi ja teha järeldused, millised ohud vajavad esmajärjekorras tähelepanu ning milliste meetmetega on võimalik riskide realiseerumist ennetada või nende mõju vähendada;
- vaadata ohuprognoos vähemalt kord aastas üle.
Ohuprognoosi koostamine võib olla ajamahukas ja metoodiliselt keerukas ülesanne. Seetõttu on sageli mõistlik kasutada metoodika kujundamisel, riskide hindamisel ja järelduste tegemisel täiendavat tuge. Läbimõeldud ohuprognoos aitab tagada, et omavalitsuse tegevus on läbipaistev, põhjendatud ja kooskõlas kehtiva õigusega.
