Paul Künnap: kuidas jõuda suurprojektides ja -arendustes tegudeni?

Meie partner ning kinnisvara- ja ehitusõiguse tiimi juht Paul Künnap kirjutas Delfi Ärilehes, kuidas jõuda suurprojektides ja -arendustes tegudeni.

Oleme majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel tegelenud selle küsimusega põhjalikult planeeringute ja teatud loamenetluste kontekstis ning peagi on valmimas seaduseelnõu, millega luuakse ekspressrada strateegiliselt oluliste projektide elluviimiseks.

Kui muudatused viiakse ellu, saab nii mõndagi sellest rakendada kõikides projektides ning see võiks olla üks samm, mis aitab tänasest suluseisust välja.

1. Loobume rangelt järjestikustest menetlustest ning alustame projekte kõige olulisemast – keskkonnamõju hindamisest

Eestis kehtib menetluste range järjestikkuse põhimõte. Keskkonnamõjude kohta peame esmalt tegema strateegilise keskkonnamõju hindamise, selle alusel saab planeeringu kehtestada ja alles siis saame keskenduda konkreetsele projektile.

Kui kellelgi tuleb äge idee, siis selleks, et ta saaks ise seaduslikult ja avalikkust kaasates oma idee keskkonnamõju hindama hakata, tuleb läbida 5+ aastat kestev teekond. Sealhulgas tuleb teekonda läbides tegeleda fiktiivsete alternatiivide loomisega ning vastata kafkalikult küsimustele, millele vastuse saamiseks tuleks teha seesama eesmärgiks olev keskkonnamõju hindamine.

Mingit objektiivset vajadust eeltoodule ei ole. Ei ole mingit põhjust, miks ei võiks alustada kohe idee keskkonnamõju hindamisest ning alustada kõiki teisi vajalikke menetlusi paralleelselt. Võiks keskenduda just sellele konkreetsele ideele just selles asukohas, kus seda soovitakse ellu viia, ning selgitada välja, mis mõjud projektil on just selles asukohas ning mis meetmeid peaks kasutusele võtma, et projekti negatiivsed mõjud ei oleks liiga suured.

Keskkonnamõjude hindamist ei peaks võtma ka kui võimalust teha akadeemilisi uurimustöid. Samuti ei peaks see olema ülesanne, mille eesmärk on otsida niikaua, kuni leitakse ületamatu takistus. Eesmärk peab olema see, mis seaduses kirjas – anda otsustajatele teavet mõjude kohta ning pakkuda lahendusi, kuidas võimalikke negatiivseid mõjusid vältida või vähendada. Võimalike riskide osas ei ole vaja uurida kuni risk realiseerub, vaid riske on võimalik kaardistada ja kasutada lahendusena näiteks seiret.

2. Kaasamist saab teha ühekorraga kvaliteetsemalt ja kiiremini

Kaasamise puhul on oluline kvaliteet, mitte kvantiteet. Praegu seisneb kaasamine tihti linnukeste kirjapanemises kontrollnimekirja. Avaldatakse teade, korraldatakse jutukoosolek ja kui tahetakse kaasamist rõhutada, tehakse samu asju lihtsalt rohkem. Seadusest tulenevad kontrollnimekirjad võisid olla vajalikud perioodil, kus kaasamine kui selline oli võimule võõras mõte, kuid õnneks oleme sellest ajast tükk maad kaugemale jõudnud.

Kaasamise mõte on, et inimesed, keda projekt mõjutab, saaksid projektist teada, saaksid selle osas oma seisukoha kujundada ja seda väljendada. Selleks, et kaasamine saaks olla efektiivne, tuleb inimestele pakkuda neid huvitavaid vastuseid.

See, keda konkreetne projekt ja kuidas mõjutab, ning keda eelkõige peaks kuulama ning mis hetkel on piisavalt vastuseid, võib iga projekti puhul olla erinev. Samuti meetodid, kuidas ja mis etapis tuleks erinevatele kogukondadele läheneda, võivad erineda. Avalikkust on võimalik kaasata avalikele teadetele ja jutukoosolekutele lisaks ka näiteks kodulehekülgedele suunamisega, küsitlustega, raadioprogrammidega, külaskäikudega. Konkreetse projekti jaoks tuleks koostada selle projekti jaoks sobilik kaasamise kava.

3. Kooskõlastusringide edukust ei ole vaja mõõta tähemärkides

Praegu iseloomustavad meie menetlusi tihti pikad kooskõlastusringid. Kohati toimuvad need enne, kui menetlust on üldse alustatudki, ja nii mõnigi äge projekt on surnud kooskõlastusringil vanadusse enne, kui midagi sisulist on jõutud üldse uuridagi.

Suur osa ametnikevahelistest kirjalikest kooskõlastustest oleks võimalik asendada lihtsa koosolekuga. Seda eriti juhul, kui koosolekutel keskendutakse lahendustele, mida oleks vaja teha, et projekti saaks teostada lähtudes projekti etapist. Kui näiteks uuringud on pooleli või tegemata, siis lahendamist vajav probleem on, kuidas uuringud kvaliteetselt teostada või lõpuni viia, mitte see, mis võiks olla uuringute teoreetiline tulemus.

Kooskõlastusringide probleemi puhul ei ole küsimus seadustes, vaid väljakujunenud harjumustes. See võibki osutuda kõige raskemaks probleemiks, mida lahendada. Me kõik tahame olla põhjalikud ja tublid ning paberitööd tegevatele inimestele on loomulik mõõta põhjalikkust ja tublidust tähemärkidega.

Me peame sellest üle saama. Tublidust tuleb mõõta elluviidud õnnestunud projektides. Põhjalikkus ei tähenda mitmekümneleheküljelist kirja või filigraanselt peent detailsusastet. Põhjalikkus tähendab projekti sisu mõistmist ning projekti antud etapis olulise selget väljatoomist. Sealhulgas ei tohiks olla häbi öelda, et antud etapis ei olegi midagi olulist ja ootama peab järgnevaid etappe.

4. Kohalike projektide kohta oskavad parimaid otsuseid teha kohalikud inimesed

On tõsi, et kohalike omavalitsuste tehniline ja juriidiline võimekus võib olla väga erinev, kuid riik saab tulla appi nõu ja kompetentsiga. Eestis on kohalike omavalitsuste probleem ka tihti see, et jõude olev maa ei ole mitte nende, vaid riigi käes. Ka siin saaks riik aidata eelkõige seeläbi, et näha ette lihtsamaid ja selgemaid kordasid, kuidas kohalikud omavalitsused vaba maad oma kätte saavad, et projekte teostada.

Riik peab loobuma mõttest, et kõiki suuremaid projekte peab tegema riik ise või need peavad toimuma riigi initsiatiivil, eriti mis puudutab infrastruktuuri. On asju, mille vastu on ainult riigil huvi ja ainult riik saab teha, aga seal, kus on ka eraettevõtjatel või kogukondadel huvi, peab riik kõrvale astuma ja mitte takistama. Lõppkokkuvõttes saavad kasu kõik, isegi kui keegi teenib kasumit. Kontrolli säilitamiseks on riigil piisavalt vahendeid.

5. Julgegem otsustada!

Otsuste tegemine tähendab paratamatult ka mingil tasemel riskiga leppimist. Vahel tähendab see ka ebaõnnestumist. Siin oleks vaja kogu ühiskonnas olulist suhtumise muutmist – tõstame julguse otsustada ja riske võtta au sisse ja ärme seda karista.

Ebaõnnestumise talumine ja pankrot on läänemaise majandusliku võidukäigu keskne alustala ning oleks aeg, et seda mõistaksime. Ebaõnnestumises võib alati peituda järgmise eduloo seeme.

Loe lähemalt Delfi Ärilehest!