Meie jurist Ulrika Paavle kirjutab ERR-i arvamusrubriigis alkoholi näitel vabaduse vaimu eiravast keelamise ja järelevalve edendamisest, mis probleemi ei lahenda.
Hiljuti korraldas Tervise Arengu Instituut (TAI) hanke, millega telliti joobes isikule ja alaealisele alkoholi müümise järelevalve õiguslik analüüs ja ettepanekud praktika ja õigusruumi muutmiseks. Ehk siis sooviti tõhusamat praktikat ja õigust, et paremini teha alkoholi müügi üle järelevalvet.
TAI rõhuasetus lähtus alkoholi tarvitamise vähendamise arengusuundadest (2025–2035), mille üks strateegiline eesmärk on kättesaadavuse vähendamine, lisaks on eesmärkideks aktsiiside tõstmine, kuritarvitamise märkamine ja ravi võimaldamine, turvaline keskkond, mis vähendab alkoholiga seotud õigusrikkumisi ja õnnetusi, ning suurem teadlikkus alkoholi riskidest.
Alati tulebki küsida, kuidas saab paremini. Sorainen jättis aga pakkumuse esitamata. Meil oleks olnud küll teadmisi, oskusi ja aega selleks tööks, kuid leidsime, et küsimuse vale püstitusega ei ole võimalik anda sellele head, põhiseaduse vabaduse vaimust kantud vastust.
Kui palju piirata?
Alkoholi kättesaadavust vähendaks kindlasti loasüsteem. Mida piiravamad tingimused loal, seda enam väheneks müüjate hulk. Näiteks kõrge igakuine või -aastane loatasu, käibe või kauplemispinna suuruse nõue, loast ilmajäämine iga väiksemagi rikkumise puhul. Lisaks võiks müüki lubada näiteks ainult tööpäeviti kell 11–14.
Loasüsteemist enam vähendaks alkoholi kättesaadavust müügimonopol. Või kui lubada müüa alkoholi konkursi korras näiteks viies kaupluses üle Eesti. Või siis näiteks ainult Hiiumaal ja Valgas. Legaalne kättesaadavus muutuks pea olematuks ja ääremaal puhkeks turism õide. Islamimaades tulebki alkoholi müüvaid kaupluseid otsida nagu nõela heinakuhjast ja alkoholiprobleemi seal sellisel kujul ei ole tõesti.
Joobnutele ja alaealistele müük lõppeks kindlasti, kui igas alkoholimüügi paigas oleks järelevalveametnik. Või kui ametnikke siiski ei jagu, siis tuleks vähemalt iga ostutehingu eel nii ostja kui ka müüja isik tuvastada ja salvestada. Digiretsepti puhul süsteem ju toimib. Kaameragi ei teeks seejuures paha.
Ehk siis tööd võiksid saada paljud uued ametnikud. Põhjust oleks täiendavalt makse tõsta ja uusi infosüsteeme luua. Läti saaks veel mõned uued alkoholipoed. Inimesed ammutaksid uusi teadmisi, kuidas kodus ise alkoholi teha. Ettevõtlikumad teeniksid sellega ka lisaraha. Normide põhiseaduspärasuse vaidlused ei jõuaks nii pea lahenduseni. Eesti kohast majandusvabaduse indeksis ei tea enamik inimesi nagunii midagi.
Suunakem tähelepanu algpõhjusele
Eeltooduga ei ironiseeri ma alkoholi kuritarvitamisega kaasnevate probleemide üle. Sotsiaalmeedia algoritm jagas hiljuti EMO-s töötava Toivo Tänavsuu postitust „Mida teha joodikuga?“, kus ta kirjeldas arstide igapäevast tööd alkoholiprobleemiga inimeste tervise päästmisel, tulutut võitlust, mille arvelt jääb paljudel vajalik tervishoiuteenus (varakult) saamata. Samas söötis algoritm ette ka postitusi, kus oldi kriitilised. Arst ei tohtivat sildistada ega vahet teha. Ka joodik on inimene ja igal joodikul on oma lugu.
Kahtlemata on igal alkoholiprobleemiga inimesel oma lugu. Ja nende lugude peategelasi ei erista sõltuvusprobleemita kaaskodanikest see, et ühed elasid ühiskonnas, kus alkohol oli kättesaadav, ja teised mitte.
Alkohol on aidanud leevendada mingit vaeva, kuni on muutunud ise hoopis suuremaks vaevaks, millele ei pruugi enam mingit leevendust leida. Igal sellisel lool on aga veel eellugu, kus inimene ei ole osanud või jaksanud oma vaevale või valule muud lahendust leida. Sellele tulekski tähelepanu suunata, et algne mure leiaks omale parema lahenduse kui mõne aine (liig)tarvitamine.
Õppigem Islandilt
Hea näite leiab Islandilt. Islandil oli 1990. aastatel noorte alkoholi-, tubaka- ja kanepitarvitamine Euroopa esirinnas. Seevastu 2015. aastaks olid Islandil kõik näitajad erinevalt ülejäänud Euroopast drastiliselt langenud: 10. klassi noorte üldse kunagi tubakat proovinute hulk oli langenud 16 protsendile, kui ülejäänud Euroopa oli 46 protsendi peal; kanepi puhul vastavalt 5 protsenti ja 16 protsenti ning alkoholi tarbijaid oli Euroopas keskmiselt 48 protsenti, Islandil vaid 9 protsenti. Eestis on ühe uuringu järgi kunagi alkoholi tarbinud keskmiselt 34 protsenti 11–18 aastastest, teise uuringu järgi tarbib juba 15-aastastest iga kuu umbes 18 protsenti.
Äkki püüaks keeldude ja piirangute asemel teha nii nagu Islandil? Islandi positiivne muutus ei tulnud üleöö ega käskude-keeldudega, vaid võti oli noortele vaba aja võimaluste pakkumises – ehitati spordihalle, võimaldati tasuta huviringe. Keelud ja piirangud olid ju ennegi, aga siis pakuti noortele paremat, teadlikult ja süsteemselt.
Kui me pakume lastele paremat tegevust kui teiste omasugustega täiskasvanu mängimine, annab see täiskasvanuna tervemad, õnnelikumad ja eluga paremini toime tulevad inimesed. Ja tulevikus oleks see tõenäoliselt ka tohutu kokkuhoid Exceli tabeli mitmetel ridadel. Muide, Islandi lähenemine on nüüdseks lausa nende ekspordiartikkel.
Loe lähemalt, kuidas homsete täiskasvanute sõltuvuskäitumist ennetada, täispikast arvamusloost.
