Meie partner, vandeadvokaat Carri Ginter ja jurist Sandra Teras küsivad, kui erinevad oleme privaatsusküsimuses Hiinast või Venemaast, kui laome kõik kohad kaameraid ja jälgimissüsteeme täis?
Kiiruskaamerate kogutavaid andmeid on lihtne kuritarvitada
Ginter ja Teras toovad välja viis põhjust, miks kiiruskaamerate vahelistele aladele uut tüüpi kaamerate paigaldamine on halb idee.
Esiteks tekib riigi rahakoti täitmiseks mõeldud kaameratega pretsedenditu riiklik andmekogumisvõimalus.
“Igasuguseid süsteeme on väga lihtne kuritarvitada, sealhulgas kasutades neid muul eesmärgil kui selleks, mida alguses lubati,” kirjutavad Ginter ja Teras. Nad leiavad, et hea riik peaks trahvide kirjutamist hoopis vähendama ja edendama muid kasvatuslikke meetodeid, näiteks rahunemispause.
Kuidas tagab riik andmete turvalisuse?
Teiseks teeb Ginterile ja Terasele muret see, et uued kaamerad “kohtlevad kõiki kui potentsiaalseid seaduserikkujaid”, sest salvestavad liiklejate teekonna ja “tungivad nende privaatsusesse”. Probleeme näevad nad ka andmete turvalisuse tagamises – PPA serveritest on häkkerid varemgi andmeid kätte saanud.
Kolmandaks ei ole arvutustele tuginev süsteem veakindel. Keegi ei taha saada trahvi arvutusvea tõttu. Tõenäoliselt ei saa liiklejad näha ka fakte (täpsed kellaajad koos geokoordinaatidega) ega valemeid, mille alusel seaduse rikkumine välja arvutatakse.
Kiiruskaamerad rikuvad inimeste privaatsust
Neljandaks on suure tõenäosusega plaanitavatel kaameratel mitmeid funktsioone, mida saab rakendada vastavalt ametnike soovidele. Juba katsetatakse tehisintellekti kasutavat kiiruskaamerat, mis tuvastab lisaks auto numbrile ja sõidukiirusele ka kõik reisijate arvu, kas juht kasutab lubamatult mobiiltelefoni ja kas reisijad kannavad turvavöid.
Lisaks on kaamera ühendatud andmebaasidega ja uurib, kas autol on kindlustus ning kas maksud on tasutud. “Võib olla üsna kindel, et ka sellisel määral inimeste privaatsusesse sekkumine, kus kõiki liiklejaid hakatakse massiliselt skaneerima, ei ole veel riikliku jälitamise lõpp-punkt,” leiavad Ginter ja Teras.
Viiendaks ei pühitse eesmärk alati abinõud. Ginter ja Teras toovad näite, et kui riigi eesmärgiks on kiiruse ületamise vähendamine, sekkudes liiklejate privaatsusesse ja neid üles pildistades, siis miks ei võiks jõuda kaamerad ka inimeste kodudesse, et vähendada koduvägivalda? Seda aga küll ükski oma privaatsusest lugupidav kodanik ei tahaks.
Loe pikemalt ERR-ist ja Eesti Päevalehest!
