Nii nagu Kollane Allveelaev G laulus muutus halb aeg heaks, võib seda juhtuda ka Eesti poliitikas, kirjutab ERR-i uudisteportaalis meie jurist Ulrika Paavle.
Eelmisel nädalal puhkes torm siseministeeriumi väljatöötamiskavatsuse ümber, millega sooviti muuta karistatavaks ka terroristliku propaganda teadlik ja järjepidev jälgimine, levitamine või terroristliku materjali järjepidev omandamine, välja arvatud juhul, kui seda on tehtud näiteks hariduslikul, kunstilisel või teaduslikul eesmärgil.
Plaan sai kõvasti kriitikat õigusteadlaselt (vt Carri Ginter, Paloma Krõõt Tupay, Norman Aas), aga ka siseminister Igor Taro erakonnakaaslaselt Liisa Pakostalt.
Ebamäärane lahendus
Kavandatu lähtus iseenesest tegelikust probleemist: levib terroristlik propaganda, millel on osale inimestest mõju ja nad radikaliseeruvad. Samal ajal oli kriitika absoluutselt õigustatud.
Millegagi huvi tundmise eest karistamine ei käi kuidagi kokku vaba ühiskonna ega meie põhiseadusega. Lisaks oli kavandatud kuriteokoosseis äärmiselt ebamäärase sisuga, mis on samuti õigusriigis lubamatu.
Mis tähendus oleks loetelu ees oleval sõnal „näiteks“? Mis oleks hariduslikul eesmärgil jälgimine? Lihtsalt enda silmaringi laiendamist on keeruline hariduslikuks eesmärgiks pidada. Kui inimesele meeldib jabur sisu umbes nagu õudusfilmid, kas selle siis võiks tõlgendada kunstiliseks eesmärgiks või tulnuks ta kava järgi siiski igaks juhuks vangi panna?
Minister väärib tunnustust
Õnneks teatas plaani esiti söakalt kaitsnud siseminister Igor Taro sel esmaspäeval sotsiaalmeedias, et võtab plaani tagasi, öeldes seejuures ka selgelt: „Enneaegne väljatulek kavaga oli minu viga“. Misjärel asuti teda valdavalt materdama. Viidati meelemuutusele kui rumalusele, sellele, et see on valimiseelne trikk, rõhutati algse plaani lolluse suurust, peeti vajalikuks soovitada kõik ametnikud koondada jne. Kas see ongi meie tase?
Meelde tükib ütlus, et maaslamajat ei lööda, aga minu silmis ei ole tegu maaslamajaga. Poliitik, kes julgeb öelda, et välja käidud idee läks nihu, võib auga sirgelt seista. Riigimehelikult käitunut mudaga loopijad saavad ise mudaseks ja määrivad ka ümbrust.
Paslik on siinjuures meenutada, et kevadel oli samuti Igor Taro see, kes lõpetas aastaid kestnud ebaseadusliku numbrituvastuskaamerate kasutamise. Seda hoolimata suurest kärast, et kaameratest on kasu, see on kaasajal vajalik ja asjakohane, teisiti ei saa. Õigusriigis ei saa siiski teisiti kui põhiseaduspärasel õiguslikul alusel.
Järgime eeskuju. Kui midagi läks nihu, siis ütleme seda ja püüame järgmine kord paremini. Seda nii suurel kui ka väikesel tasandil. Ja eksimuse tunnistajat tuleks materdamise asemel hoopis tunnustada. Nii välditakse ka edaspidi vigu ega võeta kelleltki tegutsemisjulgust.
