Meie partner Allar Jõks rääkis Delfi saates „Vilja Kiisler küsib“ Ene-Liis Semperi lavastusest „Kus oled sina?“, Soraineni advokaadibüroo metsateemalisest analüüsist, advokaaditööst, põhiseaduse muutmisest ja presidendivalimistest.
Unibet Arenal teid ei olnud, aga etendust (Ene-Liis Semperi lavastus „Kus oled sina?“ – toim.) te ju vaatasite, eks ole? Palun jagage muljeid.
Vaatasin osaliselt otse ja osa hiljem üle. Tegemist oli tugeva poliitilise aktsiooniga: koht, osalejad, täis saal, üleriigiline tähelepanu. Selles mõttes suurepärane ettevõtmine. Kunstiliselt ei oska ma hinnata, minu arvates seal sellist kunstilist ambitsiooni ei olnudki nagu „Ühtse Eesti suurkogul“.
Minu tööd ei saaks teha inimene, kes mõtleb kogu aeg, et tahaks kõigile meeldida. Kui tahaksin, siis läheksin poliitikasse või hakkaksin jõuluvanaks. Minu tegevus ei meeldi paljudele, samal ajal paljudele meeldib.
„Suurkogu“ pani tervele Eesti ühiskonnale diagnoosi ja pakkus välja ka raviviise. Uus etendus pani diagnoosi ainult ühele osale Eestist, väites, et see on haige, ent ei pakkunud mingit lahendust. Vihases ja tulises arutelusaunas visati veel leili juurde.
Teid esitleti metsatöösturite käepikendusena ning etendus oli suunatud metsatööstuse vastu. See ei saanud olla meeldiv tunne, et olete muutunud heast poisist pahaks?
Mina seda nii ei võtnud. Ene-Liis Semperit pean jätkuvalt heaks kunstnikuks ja loojaks, kellel on tugev sotsiaalne taju. Nägin tema etenduses valu, ja küllap kogunesid seda vaatama inimesed, kellel on valus selle pärast, mis Eestis toimub. Ma ei võtnud seda südamesse, sest 2016. aastal ütlesid mitmed Reformierakonna juhtivad poliitikud, et ma ei sobi presidendiks, et olen Eesti riigi vastu tegutsenud ja esindanud valesid huvisid. Samas ütlesid paljud inimesed, et „kui nemad sinu kohta midagi halba ütlesid, siis oled järelikult elus midagi hästi teinud“.
Oma kõnes „Ühtse Eesti suurkogul“ ütlesite: „Ma tahan elada sellises Eestis, kus seadusi ei ole võimalik osta.“ Kas võite käe südamele panna ja öelda: just sellest kuldaväärt põhimõttest olen ma lähtunud advokaadina tegutsedes?
Seda võin öelda täie kindlustundega. Juristi roll ongi juhtida tähelepanu sellele, et riigi juhtimisel ei juhindutaks emotsioonist või mõne kontsertetenduse juhtmõttest, vaid õigusriiklikest põhimõtetest. Seda olen ma teinud kogu aeg. Nende Virtsu ja Metsküla laste jaoks, kes võivad tänu minu pingutusele 1. septembril kodulähedasse kooli minna, olen jätkuvalt kangelane.
Kas viidatud põhimõte kehtib ka näiteks riigikantselei tellimusel tehtud Soraineni advokaadibüroo analüüsi kohta, mille siht on bürokraatia vähendamise sildi all seaduste piirides ja rahvusvahelises võrdluses looduskaitset nõrgendada?
Kindlasti ei olnud selle analüüsi eesmärk looduskaitset nõrgendada. Lähtekoht oli õigusriiklik prisma: kui tahame kaitsta loodust hästi suurte piirangutega – nii et metsaomanikud peaksid loobuma metsa majandamisest selleks, et meil oleks palju puutumatut metsa –, siis tuleb leida tasakaal ja see omanikele hüvitada. Lätis, Soomes ja Rootsis on piiranguid vähem, kuigi metsa osakaal on umbes sama – ja hüvitised on suuremad. Kui tahame ühiskonnana rohkem kaitsta loodust, siis peame ka rohkem panustama.
Panustamine ei ole see, et läheme Saku suurhalli ja skandeerime, kuidas pellet on paha. Panustamine peab seisnema omanikele piirangute hüvitamises maksumaksja rahaga. Näiteks omanikule, kes lendorava leidmise tõttu ei saa oma maaga midagi mõistlikku ette võtta.
