Ka loodusega seotud tegevuste kavandamisel peab riik järgima enda seatud reegleid. Looduskaitse ei saa toimida topeltstandardi alusel, kirjutab ERR-is meie vandeadvokaat Britta Retel, kes esindab Kikepera vaidluses maaomanikke.
Kikepera looduskaitseala üle vallandunud vaidlus ei ole pelgalt kahe osapoole kokkupõrge. Looduse taastamisel peab arvestama õigusraamistlikuga ning eeskätt maaomanike õigustega. Nüüdseks on viimased sunnitud pöörduma kohtusse, et peatada õigusvastane 70-aastaste liigirikaste metsade uputamine „looduskaitse“ sildi all.
Metsakinnistu omanikud HMG Invest ja Holding OÜ said ka esmase edu. Kohus peatas kõik tööd esialgse õiguskaitse korras, kuid küsimused keskkonnaeesmärkide saavutamise viisist jäävad.
Sama lugu erinevas kohas
Kikepera juhtum pole sugugi esimene omataoline. Maarjapeakse „taastamistööde“ tulemus on kõigile näha: kuivanud puud, hävinud elupaigad ja pöördumatult muutunud ökosüsteem.
Nüüd seisab Kikepera sama stsenaariumi ees. Kraavide sulgemine ning vee taseme tõstmine ei puuduta vaid üht konkreetset tööala, sest teadupärast veerežiim ei tunne krundipiire. Toon paralleeli kuumutamise ja külmutamise näite varal: poti ühte serva ei saa panna tuld ja teise jääd ning loota, et see nii ka hoiab. Nii pole võimalik ka muuta ümbruskonnas paljude alade veerežiimi ulatuslikult nii, et naaberkrundi veerežiim ei muutuks. Kui ulatuslikult veerežiimi muudetakse, muutub kogu ümbritsev keskkond.
Kui tegevus oleks käsitletav paisutamisena, milleks loetakse veetaseme tõstmist rohkem kui 30 cm, siis oleks vaja iga maaomaniku kirjalikku nõusolekut, kelle maa niiskusrežiimi mõjutatakse.
Ometi pole kaebajaid mitte ainult kaasatud, vaid neid pole isegi teavitatud. Nõusolekut pole, olgugi et nende kinnistud asuvad vahetult taastatava ala ääres ning on ühendatud maaparandussüsteemiga, mida plaanitakse ümber kujundada.
Sellisel viisil looduse taastamine pole ka kooskõlas Euroopa Liidu looduse taastamise määrusega, mis nõuab, et taastamisega seotud kavad valmivad avatud ja läbipaistval viisil. Maaomanikke ja kogukonda ei tohi ignoreerida.
Seadused on selged, kuid neid lihtsalt ei järgita
Juhtumi puhul näib probleemide loetelu olevat pikem kui tööde plaan ise. Alustades omandiõiguse rikkumisega, sest töid tehakse eramaal ilma omanike nõusolekuta. Samuti on eksitud Kikepera looduskaitseala kaitse-eeskirja vastu, mis keelab veerežiimi muutmise piiranguvööndis, aga ometi plaanitakse seda teha.
Töid alustati ehitusprojekti alusel, aga puudub ehitusluba, mida nõuab maaparandussüsteemi rekonstrueerimine (sh kraavide sulgemine). Samuti ei ole hinnatud keskkonnamõjusid, mida nõuab seadus ja mille kohustuse eiramine on vastuolus väljakujunenud kohtupraktikaga.
Olulist keskkonnamõju tuleb hinnata. Keskkonnamõju on oluline, kui see põhjustab keskkonnas pöördumatuid muudatusi. Oluline ja pöördumatu mõju on antud juhul ilmselge, sest muudetakse pöördumatult väljakujunenud keskkonda Pärnu linna suurusel territooriumil (umbes 35 km² ehk 3500 hektarit).
