2023. aastal kehtestati kliimaministri määrusega lendorava kaitseks uusi piiranguid kokku 1613,8 hektaril. Sorainen esindab lendorava vaidluses nelja peret, kes vaidlustasid ministri määruse oma maade asjus, vahendab Õhtuleht.
„Maaomanikud on kaotanud olulise sissetulekuallika, mida (osaline) maamaksuvabastus ja väikesed hüvitised ei kata. Näeme, et riik tõlgendab alade kaitse alla võtmisel piirangute seadmise võimalusi laiendavalt. Kui aga on käes aeg hüvitiste määramiseks, siis käsitletakse piiranguid kitsendavalt,“ selgitas meie nõunik ja vandeadvokaat Britta Retel väljaandele.
„Seadus seob püsielupaiga konkreetse sigimisala või koondumispaigaga. Kui pesapuud ja elupaika ei ole, puudub alus püsivate piirangute kehtestamiseks. Praktikas aga lähtutakse uute alade kaitse alla võtmisel hoopis laiemast määratlusest,“ rääkis ta.
„Piiranguvööndite puhul justkui piisab oletusest, et liik võib seda vajada või tulevikus hakata kasutama. Maaomanikud peavad põhjendamatuks, et range kaitse alla on võetud alad, kus lendorava tegevusjälgi pole kunagi tuvastatud.“
Lendorava püsielupaik ei takista metsa müüki, kuid kaitsealust maad ei soovita reeglina osta ning pärast püsielupaiga moodustamist on oluliselt vähenenud metsamaa turuväärtus, märkis vandeadvokaat.
Ta lisas, et põhiseadusega oleks piirangud kooskõlas, kui muud lahendused puuduvad sama eesmärgi saavutamiseks. „Sihtkaitsevööndeid on moodustatud ka seal, kus pesapuud puuduvad. Piiranguvöönditega võetakse kaitse alla liikumiskoridore, mis on 400–600 meetrit laiad, kuigi riiklik seire näitab, et 100 meetrit on piisav ning sellest lähtutakse ka riigimetsades.“
